Mart Raudsaar: üldiselt üksikule, mitte vastupidi

Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar. Foto: Mihkel Maripuu

Alates mu asumisest Postimehe peatoimetajaks olen saanud hulgaliselt toetusavaldusi, mõtteid ja ettepanekuid. Vabandust, et ma ei ole kõigele jõudnud vastata. Praegune kriisiaeg on olnud paraku kõige töörohkem aeg minu elus.

Üheks läbivaks mõtteks on olnud palve, et ma aitaksin parandada ajakirjanduse kvaliteeti, ning mõnel juhul on räägitud isegi ajakirjanduse rööbastele tagasi aitamisest. Kui olen palunud neil inimestel mõtteid avaldada ja kirjutada, on nad keeldunud, sest kardavad ajakirjanduse kättemaksu või halvustamist kommentaariumites. Miks oleme sellisesse olukorda jõudnud, ning veelgi olulisem – kuidas sellest välja pääseda?

Lühivastusena: sellisesse olukorda oleme jõudnud online-ajakirjanduse tulekuga, mis rõhutab lisaks klassikalistele uudisväärtuse kriteeriumitele klikiväärtust, sensatsioonilisust ja mängimist inimeste madalatele tunnetele. Väljapääsu sellest pakub ajakirjanduse eetikakoodeksi meeldetuletamine, sest õnneks pole jalgratast vaja leiutada. Viimase saja aasta jooksul on maailmas sõnastatud piisavalt hea ajakirjanduse põhimõtteid, mille parem praktikas rakendamine oleks meile juba tubli samm edasi.

PÄEVA KOMM

Nii nagu ajakirjanik ei tohi viia ajakirjandust tehes ellu oma isiklikku salaagendat, ei saa ja ei tohigi ajakirjandus rääkida ühiskonna asjadest nii, et lähtub oma kitsast agendast.

Neist põhimõtetest ehk peamised on fakti ja kommentaari lahus hoidmine, erapooletu ja tasakaalustatud suhtumine allikatesse, faktide kontrollimine – vajadusel eri allikatest – ning ajakirjanikul oma taustade täielik avamine, et vältida rollikonflikti. Ja veel, näiteks Ameerikas on juba president Theodore Roosevelti aegadest lisaks ajakirjanduse vabadusele tähtsal kohal ajakirjanduse vastutus ühiskonna ees. Nendel olulistel teemadel peatume põhjalikumalt tulevikus.

Nii nagu ajakirjanik ei tohi viia ajakirjandust tehes ellu oma isiklikku salaagendat, ei saa ja ei tohigi ajakirjandus rääkida ühiskonna asjadest nii, et lähtub oma kitsast agendast (tegevuskavast ja -eesmärkidest, isiklikest sümpaatiatest või antipaatiatest). Loomulikult on ka ajakirjandusel õigus seista enda võrdse kohtlemise eest (nt maksuküsimustes), kuid oleks eetiliselt väär kasutada oma mõjuvõimu isikliku või kollektiivse hüve saamise eesmärgil. Teate küll, see on see mõjuvõimuga kauplemise teema, mida poliitika kontekstis taunitakse.

Seetõttu peaks olema arusaadav, et Postimees ei ole enam üritanud saada riigilt eraldi otsetoetusi ajakirjandusele, vaid kasutame ainult üldisi riiklikke meetmeid. Oleme otsustanud kasutada kõigile mõeldud ja kõigile avatud töötukassa toetusmeedet ning nädalavahetusel jõudis minuni informatsioon, et me oleme selle toetuse ka saanud. Sama meedet võivad kasutada kõik teised. Tegemist on riigi üldise toetusmeetmega abivajajatele, mille taotlemiseks on oma kord. Me ei pea teistest mööda trügima, nagu privilegeeritud tegelased omal ajal «Loomade elu» tellimisjärjekorras.