Ene-Silvia Sarv: e-õppe kaosest sünnib kord

Ene-Silvia Sarv. Foto: Erakogu

Katse-eksituse meetodil on õpetajad ja õpilased koduõppe katsumusest välja ujunud, kuid e-hariduse teostumiseks oleks vaja ühtset e-õppekeskkonda, kirjutab füüsikaõpetaja, kasvatusteadlane Ene-Silvia Sarv.

Juhuse sunnil sattusin mõne aja eest õpetama koolis, kus rangelt nõuti e-kooli kasutamist. Juhtkond pahandas, kui hilinejaid, tunnimaterjale ja kodutöid e-kooli ei kantud, lapse­vanemad olid nördinud, et ei saa oma lapsi e-koolis kohe kontrollida. Pedagoogina eelistan, et laps, nooruk arutaks asja minu ja kaaslastega tunnis, saaks aru kodus tehtava tähendusest ja vajalikkusest, kuulaks ja mõistaks, mitte ei loeks tagantjärele mõnesõnalist kokkuvõtet. Mõnigi kord on õpilase-õpetaja vaheline usalduslik suhe olulisim arengutugi. Kõnelemata lapsevanema-lapse usaldusest. E-kool on sellisena küll tõhus kontrollivahend, ent kas ka inimese, isiksuse arengut toetav õpikeskkond?

Toona tuhnisin läbi meie e-õppe keskkonnad. Kui n-ö klassipäeviku laiendused (e-kool ja Stuudium) kõrvale jätta, siis ­piisavalt kompleksset keskkonda, mida saaks sisuliselt ja metoodiliselt kasutada enamaks kui «materjalilaoks», ei leidnudki. E-koolikott tundus kõige paljulubavam. Internetipõhiseks õppimiseks-õpetamiseks oli olukord üsna kehv.

Koroonakriis – see on e-hariduse šokiteraapia. Meenus mu vanaema jutt, kuidas vennad võtsid ette teda plikana ujuma õpetada: sõitsid paadiga järvele ja karsumdi vette. Siples, mis siples, aga kui kaldale jõudis, olid vendade pealt nähtud koer ja konn eluks ajaks selged.

Niisiis, koolid päevapealt kinni, lapsed koju ja õpetamine-õppimine internetti – niisugune uskumatu väljaujumise situatsioon polnud kuidagi ettenähtav. Eks koera-konna olid õpetajad-õpilased vähehaaval kasutanud. Üldiselt aga pole mõni õppetööd elavdav projekt ja mõne äpi kasutamine piisav kogemus, et kogu õpe saaks interneti kaudu toimuda ja saavutataks õpitulemused.