Ülemeelikud uperpallid läbi elutraagika ja kultuuriloo

Bohumil Hrabal Foto: Erakogu

Tšehhi kirjanik Bohumil Hrabal (1914–1997) on oma kodumaal armastatud klassik, võib-olla kõige armastatumgi klassik (jah, isegi Hašekiga võrreldes). Selline, kelle raamatuid loevad inimesed vabatahtlikult. Isegi need, kes muidu liiga palju raamatuid ei loe. Keegi meie Lutsu taoline, ühesõnaga.

Muidugi, Luts tarbis eestlaslikult pigem viina ja kippus hirmus purju jääma. Ent Hrabal, kellelt on 2013. aastal ka Loomingu Raamatukogus samuti Küllike Tohvri tõlgituna ilmunud romaan «Ma teenindasin Inglise kuningat» (1971), armastas tšehhidele omaselt paljude tundide kaupa kõrtsis istudes lahjat õlut ja sekka ehk ka mõne ürdinapsi juua ning lugusid vesta ja teiste omi kuulata. See süstiti talle ilmselt juba kodus sisse – nii tema ema kui ka talle perekonnanime andnud kasuisa töötasid õlletehases. Mõnusate kõrtsijuttude hõngu on tunda ka paljudes tema raamatutes, selleski.