«Kaplaniamet on Euroopas ja mujal maailmas levinud. Sportlased, kes mujalt abi ei saa, pöörduvad kaplani poole. Samas ei kujuta ma ette, et kaplan käiks näiteks kord nädalas mõnes võistkonnaala tiimis. Psühholoogia mõttes A ja O peab olema võistkonna juhendaja, treener. Alles siis, kui tema hakkama ei saa, tuleb pöörduda kellegi teise poole. Kui too ka hakkama ei saa, on jama majas,» alustab Salumets vestlust oma nägemusega treeneritöö sellest poolest, millest Eestis pole palju räägitud. Psühholoogiast ja pedagoogikast.
«Sportlast peab psühholoogiliselt ette valmistama treener. Ta peab olema juht, treener, psühholoog. Keskenduksin praegu lastele – kellega tegelemine erineb märkimisväärselt täiskasvanutega töötamisest – ning sportmängudele. Sest neid alasid harrastab kolm neljandikku Eestis sportivatest lastest.»