Janno Zõbin: keskmängu peataolek

Janno Zõbin Foto: Margus Ansu

• Usaldus valitsuse vastu on viimastel päevadel löögi saanud
• Eriolukorrast väljumise strateegial puudub ajaline plaan
• Avalikku arutelu kriisi ületamise teedest pole toimunud

Eesti olukord pole kaugeltki roosiline,­ kuid siiani on riigi kodanikud kriisi­ juhtimisega laias laastus rahule jäänud. Ministrite sõnumid on olnud selged ja neid on usaldatud. Sotsiaalne kokkulepe kodus püsida on pidanud. Viimastel päevadel on aga olukord muutunud. Löögi alla on sattumas usaldus valitsuse vastu ja näib, et selle põhjuseks on puudulik kommunikatsioon.

Kuigi eriolukorra pikendamisest räägiti ka varem, tabas teade sellest mind kodanikuna kui välk selgest taevast. Põhjendused, mis meile edastati, ei pakkunud midagi uut: meetmeid oleks vaja jätkuvalt rakendada, kuna on uusi nakatunuid ja haiguskoldeid. Kui piirangute leevendamisega seotud otsuseid kaalutakse kaua, siis eriolukorra pikendamise otsus tehti kiirustades ja väheste põhjendustega. Info piirangute leevendamise kohta oli samas napp ja ebamäärane, puudus ajaline plaan ja tulevikunägemus.

Nagu paljudel teistel, tekkis ka mul kodanikuna terve rida küsimusi. Millal võiksid inimesed naasta tööle teenindussfääri, saata lapsed lasteaeda ja kooli, millal saab üritustega alustada kultuuri- ja meelelahutussektor? Õli valas veelgi tulle kultuuriminister Tõnis Lukase välja öeldu: kinno ja teatrisse pääseb tõenäoliselt alles sügisel, ja kuigi me veel ei ütle, kui suured on suurüritused, siis neid ärge kindlasti planeerige! Miks? Ees on ju terve mai, mis alles näitab viiruse kulgu.

PÄEVA KOMM

Kui kriisi ohjeldamist võrrelda malemänguga, siis mõtleb valitsus ette küll esimese käigu, kuid mitte teist ja kolmandat.

Siiani on kriis meid mobiliseerinud ja ehk koguni rahvana liitnud. Poliitilised ja maailmavaatelised erimeelsused on nii koalitsioonis kui ka kodanike hulgas pigem taandunud. Ent nagu on end väljendanud ka opositsioon: enam ei piisa valitsuse senisest sõnumist.

Lisaksin veel ühe nüansi. Kui kriisi ohjeldamist võrrelda malemänguga, siis mõtleb valitsus ette küll esimese käigu, kuid mitte teist ja kolmandat. Algusest peale pole olulistes aruteludes kuulda olnud sotsiaalteadlaste häält.

Inimeste rahulolu ja vaimne tervis on ohus, mis omakorda suurendab osa elanike kalduvust riskikäitumisele. Rahulolematuse, vaesumise ja turvatunde kadumisega seotud riske ei arutata. Kriisist väljumise strateegia on küll valmis, kuid just see arutelu on suurelt pildilt puudu.