Tehke järele: üle saja kilomeetri jalgsi noolsirgelt läbi Eesti

Hannes Veide oma pikal teekonnal. Marsruuti planeerides on oluline jälgida, et ei tuleks üle järvede ujuda. Foto: Hannes Veide

Eesti kaks ekstravõimekat meest proovisid koos kümnete teistega järele, kui kaugele suudavad nad mööda noolsirget trajektoori looduses liikuda. Suutsid üle saja kilomeetri. Aga pärast läks veidi ütlemiseks.

Päike polnud veel õieti tõusnudki, kui Leivo Sepal kadus varase koidupunaga alanud teekonnal Kunda lähistelt Tallinna pind jalge alt. Järsku vajusid jalad mätastest läbi ning ta leidis end lirtsuvas vees.

Väljas oli kevadiselt jahe ja tuuline. Külm puges kiirelt naha alla. Sadakond meetrit edasi liikunud, muutusid varbad kangeks ja tundetuks. Veidi aja pärast jäid tundetuks jalatallad. Vist läksid paistetusest ümaraks, sest tasakaalu hoida oli üha raskem.

Aga pikk päev, raske rännak, rohkem kui 100 kilomeetrit, ootas veel ees. Asja tegi ekstrakeeruliseks see, et tuli liikuda mööda kujuteldavat sirgjoont. Kõige rohkem tohtis sellest emmale-kummale poole kalduda sada meetrit.

Microsofti IT-konsultant Sepp oli nimelt üks neist 64-st, kes lõi kaasa aprilli lõpus korraldatud Eesti esimestel meistrivõistlustel sirgjoonejooksus. Kus selline soodne sirge leida, oli üheksa päeva kestel iga osaleja enda otsustada. Igal juhul tuli arvestada, et kui sa ei piirdu just 20 kilomeetriga, mis on Eestis maksimaalne, mida saab läbida mööda maanteed, tuleb end valmis panna jõgede ja kraavide, soode ja rabade ületamiseks ning metsade ja võsade läbimiseks. Sest tulemust ei määra aeg, vaid linnulennult mõõdetava sirgjoone pikkus teekonna algus- ja lõpp-punkti vahel.

Sepp planeeris satelliit-kaartide abil oma raja Peterburi maantee järgi ning pikendas selle mõlemat otsa nii kaugele, kui võimalik. Ta seadis eesmärgi, et tulemus tuleks üle saja kilomeetri.

Eesmärgi poole liikumine polnud kerge. Pärast kõiki takistusi, mida loodusel pakkuda, jõudis ta teekonna lõpus