Nii Eesti kui ka Poola olid asjakohaste kokkulepete sõlmimisest huvitatud, algul tegutseti lihtsustatud lepete alusel. Rahul olid mõlemad pooled. Vili sai salve, hein tehtud ja lehmad lüpstud, põllumajandus kui Eesti tolleaegse majanduse tugisammas ei pidanud muretsema tuleviku pärast.
1929.–1931. aasta ülemaailmsest majanduskriisist oli meie majandus taastunud üsna kähku. Kui veel 1932 korraldati riiklikke hädaabitöid, siis juba mõni aasta hiljem oli mitmel tegevusalal tööjõust puudus käes. See puudutas ka põllumajandust, kus leidis rakendust 60 protsenti toonase Eesti töötajatest. Inimtöö oli valdav. 1937. aasta ülevaatest selgub, et taludes vajatakse lisaks oma pere tööjõule 20 000 aastatöölist ja 60 000 hooajatöölist. Suvi 1936 oli põllumehele soodne ja tööjõukulu keskmisest väiksem, siiski kurtsid pooled põllutöökoja küsitlusele vastanud talupidajatest, et töökäsi jäi puudu, kuigi alates 1934. aastast olid palgad kasvanud, ületades saaduste hinna tõusu.
/nginx/o/2024/02/29/15921354t1h3b21.jpg)
/nginx/o/2020/05/01/13079698t1h4c75.jpg)