EKI keelekool: üks väega sõna

Vilja Oja, Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Foto: Erakogu

• Sõna «väga» tähendus pole esmapilgul hoomatav
• Sõna aluseks on soome-ugri tüvi «vägi»
• Algne tähenduskiht on säilinud taimenimedes

Küllap on iga eestlane kirjeldanud midagi või kedagi sõnadega väga hea (või paha), väga väike (või suur), väga ilus, väga rumal, väga maitsev, väga külm vms. Sageli iseloomustame nõnda olukorda, seisundit või määratleme muud, öeldes: väga hästi (või halvasti), väga tihti (või harva), väga viisakalt, väga kaua jm. Samal viisil on ka tegevuse intensiivsust rõhutatud, nagu näiteks peab väga kiirustama, väga tahtma, kahetses väga, tänan väga. Laiend väga märgib neis sõnapaarides osutatava suurt määra. Üldtarvitatava sõna väga algne sisu pole aga esmapilgul hoomatav, kirjutab Eesti Keele Instituudi vanemleksikograaf Vilja Oja.

Varasem, mõneti sügavam tähendus selgub sõna päritolust. Selle aluseks on soome-ugri tüvega nimisõna vägi (omastav väe), algse tähendusega ’jõud’. Määrsõna väga on tuntud vaid eesti ja liivi keeles, kusjuures liivi vä’ggõ võib olla eesti keelest laenatud. Eesti väga tuleneb nimisõna kaasaütleva käände vormist väega ’väe abil, jõul, mõjul’. Lõunaeesti murretes ja idamurdes esinebki määrsõna kujul väega, väegä või väiga, Tartu murdes ka väegade ja väegast. Mulgimaal on levinud variant väege ning Setus veiga ~ veega (lühenenult vega). Harjumaal rannamurdes ja kohati Tartumaal on öeldud ka vääga või väägä, mis kattub nimisõna vägi murdeti esineva kaasaütleva käände vormiga vääga. Tänapäeva kirjakeele väga on varasema sõnakuju väega vms lühenenud variant. Murretes oli see laialt levinud Põhja-Eesti alal.

Nimisõna vägi ja sellest moodustatud tuletisi ning liitsõnu kasutatakse mitmes tähenduses. Algmõiste ’jõud, võim’ kajastub näiteks liitsõnades vägivald, vägitegu, vägikaigas, väevõim ning tuletistes vägilane ’kange mees’, vägisi ’jõu abil’, vägev ’võimas’ (nt vägev raju) või väeti ’jõuetu, abitu’. Hiljem on tekkinud tähendusrühm, mis hõlmab üht liiki või koos tegutsevat hulka inimesi või loomi, nt vägi mardikaid, tööliste vägi. Seda kohtab sageli liitsõnades, nagu abivägi, sõjavägi. Mõisteid ’mõjujõud’ ja ’rammusus’ väljendavad maaharimisega seotud sõnad, nt põlluvägi, väetama, väetis ning lõunaeesti-murdeline vägi ’rasv, pekk’. Viimane esineb rohkem omadussõnana vägev ~ vägine ’rasvane’, nt vägev liha’pekk’, vägev leem ~ väkev liim ’rammus supp’. Tähendus ’mõjujõud’ ilmneb ka taimenimedes. Eestis kasvab kaks liiki vägiheinu: must vägihein (Verbascum nig­rum) ja üheksavägine (Verbas­cum thapsus). Neil taimedel usuti olevat suur ravitoime ning eriline vägi nõidusest tulnud tõbede vastu, nagu näiteks ära sõnumine või kurja silma kaetus. Niisiis on sõnal väga võimas taust, selles on nii jõudu kui mõju.