Marju Lauristin: kriisiaeg testib haridusuuendust

Marju Lauristin. Foto: Eero Vabamägi

Vastsed kogemused karantiiniaegse hariduse kolimisega virtuaalruumi on praktiliselt tõestanud, et õppijakeskne individuaalsete õpiradadega haridusruum ei ole visionääride utoopia, arutleb Marju Lauristin.

Koroonakriis on nagu lakmustest, mis näitab Eesti ühiskonna võimekust ootamatute väljakutsetega toime tulla. Mõne valdkonna puhul leiame, et kriis ongi vajalik puhastus, mõne ellujäämise pärast hoiame hinge kinni, mõne puhul oleme rahul, et oleme enam-vähem toime tulnud, mõni uuendus aga saab kriisi mõjul tuule tiibadesse.

Olles olnud uue haridusstrateegia lähtekohaks mõeldud visiooni «Eesti haridus 2035» ühe ekspertrühma juht, olen suure huviga jälginud, kuivõrd pidasid koroonaviiruse poolt peale sunnitud massilise koduõppe olukorras vastu uue haridusstrateegia põhimõtted, mille ümber on käinud üsna tulised vaidlused viimased kaks aastat.

Meenutame, et mais 2018 kutsus haridus- ja teadusministeerium (HTM) tööle kolm visioonirühma, mille aastase töö tulemusel valminud Eesti hariduse tulevikuvisiooni «Tark ja tegus Eesti» esitleti avalikkusele mullu juunis. Visioon keskendus kolmele põhiprobleemide ringile: haridusega seotud väärtustele, hariduse panusele isiksuse arengusse ja ühiskondlikku heaollu ning hariduse ja majandusarengu seostele. Haridusuuenduse põhisihiks seati otsustav üleminek õppijakesksele haridusmudelile. See muudab kardinaalselt õppija ja õpetaja suhteid, andes õpetajale rolli, mis on võrreldav treeneri omaga: märgata ja arvestada iga õppija eripära. Samuti toob see käsitlus hariduse kooliseinte vahelt välja, lubades õppekava täita ka osaledes huviringides ja treeningutes, käies matkadel või kaasa lüües kodanikuühendustes. Õppijakeskne haridus algab kõigis lastes peituva õpihuvi ja uudishimu äratamisest ning peaks looma tugeva aluse ja motivatsiooni elukestvale õppele.