Kas 21. sajandil Venemaa tükeldumine jätkub?

Politoloog Rein Taagepera. Foto: Sille Annuk

On au tutvustada maailmatasemel ühiskonnateadlase Rein Taagepera essee­kogu «Julgus olla nõrk» (2019). Kuigi paljud selles sisalduvad tekstid on valminud aastakümnete eest, on need siiski loetavad üle aegade. Teose peateemad on lähi­ajalugu ja ühiskond. Ta kirjutab demokraatiast, maailmariikidest, eestluse ajaloost ja eesti keele kujunemisest.

Autor nimetab eestlasi ja lätlasi pisimateks mandrirahvasteks, kel on omaette keelele rajatud kõrgkultuur. Eesti kirjakeele tekkimise eest tuleb tänada jesuiite, sest protestantlikud pastorid hävitasid talurahva esimesi trükiseid. Alles vastureformatsioonis sai usulevitamise peamiseks vahendiks matsidele kirjakeele kujundamine (lk 63j).

Kui muistse vabadusvõitluse ajal sakslased «päästsid» eestlased slaavistumast, siis Peeter I «päästis» eestlased saksastumisest. Selline võimude vaheldumine Eesti ajaloos aitas säilida talurahva keelel. Kultuuriga läänest (rüütlid, mõisnikud) ja võimuga idast (tsaarid) polnud kummalgi võimalik endasse lõplikult sulandada talurahvast ja eesti keelt.

Autor võrdleb mongolite, hiinlaste, araablaste, inglaste, prantslaste ja venelaste maa­ilmariikide maa-ala muutusi. Erinevalt Arnold Toynbeest ei kirjelda ta nende riikide ajalugu ja kultuuri, vaid võrdleb seniste suurriikide kestvust ja lagunemist. Taagepera kujundab ajaloo suurimate maailmariikide algusest kuni lõpuni võrdlevad ajalised joonised (lk 245j) ja maa-ala suuruste joonised (lk 258j). Neist andmetest tuletab omakorda valemid riikide kasvuaja ja püsimisaja pikkuse kohta. Saadud mudelit kasutab ta Venemaal toimuvate muutuste hindamisel. Tuhandete aastate taustal tehtud võrdlusest järeldub ka kõige suurema maailmariigi juhuslikkus või sattumus.

Venemaa sündmusrohkest minevikuheietusest olulisem on tulevik ja meile muidugi ülioluline Venemaa Föderatsiooni tulevik. Venemaal toimuva mõõtmiseks on selles kogumikus kaks harivat artiklit: «Suurriikide kasv ja kadu» (1997) ja «Kas peaks Venemaa tükelduma» (2001). Viimases pealkirjas pole viide tükeldamisele, vaid sellele, kuidas Venemaa ise tükeldub. Venemaa võimalike tulevikusuundade märksõnad on tükeldumine ja koondumine. Taagepera nimetab võimalike arengutena: hiiliv lagunemine, avalik tükeldumine või ajutine keskvõimu tugevdamine.