Garri Raagmaa: pärast koroonakriisi ei saa regionaalpoliitikast enam mööda vaadata

Garri Raagmaa/erakogu Foto: Erakogu

Kaido Kama kirjutas Postimehe AKs (4. IV 2020) traditsiooniliste oskuste väärtusest äärmuslikes oludes hakkama saamisel. Oludes, kus tanker ei sõida, supermarket on kinni ja voolu ei ole. Olen sama meelt, et Eesti geopoliitilise asendi juures on hajaasustusel ja traditsioonilistel oskustel märksa suurem väärtus kui Lääne-Euroopas või lombi taga. Viimasel viiel aastal on geopoliitika jõhkral moel naasnud ja mõne suurriigi liidri kõnepruuk kõlab kui kaja aegade hämarusest. NATO on reageerinud: liitlaste pataljonid on raske rauaga Ida-Euroopas kohal. Rohepöördega hõivatud Euroopas pole seni aga julgeoleku ja regionaalpoliitika seoseid kuigi põhjalikult uuritud.

2008. aasta finantskriis oli maailmale tagantjärele suhteliselt kerge ehmatus ja lasti suuresti raisku. 2020. aasta pandeemia sünnitatud majanduskriis muudab maailma juba märksa enam. Kas pärast varustusšokki jutlustavad riigijuhid ikka vabakaubandusest ja lasevad õmblus-, toidu- ja mis kõik elutähtsatel tööstustel rahumeeli mujale kolida või näeme peagi 1930ndate kriisi aegset protektsionismi ja merkantiilse kaubanduspoliitika naasmist? Trump alustas sellega juba aastal 2016.

Mis saab globaliseerumisest? Kuivõrd see teiseneb? Kui kogu maailma raha ehk siis korporatiivne otsustamine koondus kolme-nelja suuremasse ja siis veel paari tosinasse megalinnaregiooni ja elatustaseme vahe kasvas nii globaalselt kui ka riikide sees, siis kas nüüd hakatakse suurkorporatsioonide tiibu kärpima ja võetakse ette uus Uus Kurss (New Deal)? Kas seda tehakse üle maailma, ELis või riigiti?