Juhtkiri: aeg strateegiliseks muutuseks

Jüri Ratas, peaminister ja eriolukorra juht  Foto: Sander Ilvest

• On viimane aeg strateegilise juhtimise korrastamiseks
• Peaminister ei peaks tegelema pisiküsimuste lahendamisega
• Ühiskonnale pole infot jagatud piisava kiiruse ja ulatusega

Esimesel mail oleks pidanud eriolukord lõppema – seda valitsuse algse otsuse järgi. Niinimetatud 2+2-reegli järgimine ning suurte kogunemiste piiramine on praegu arusaadav. Me ei tohiks aga lasta juurduda usul, et eriolukord on ainus võimalus koroonaviirusele vastu saada. Veelgi enam, eriolukorrast puusliku tegemine viib tähelepanu pigem kõrvale sellelt, mida meil on riigi ja rahvana hakkama saamiseks tarvis.

On viimane aeg strateegilise juhtimise korrastamiseks. Vastavalt hädaolukorra seadusele allub eriolukorra juht valitsusele ja annab selle ees aru. Kui peaminister Jüri Ratas asus ise eriolukorra juhiks, võttis ta ära ühe sisuliselt vajaliku juhtimistasandi. Niisugune korraldus võis olla talutav pooleteiseks kuuks.

Nüüdseks on riigi kriisiaparaat ennast käima vedanud. Peaministril oleks viimane aeg anda poes käimiste ja kätepesuga tegelemine üle mõnele ministritest ning keskenduda ise riigi kriisist väljatoomisele.

Miks on eriolukorra juhi vahetamine oluline? Praegu on tegemist justkui tippjuhi viibimisega sündmuskohal, mis kuhjab üle tohutu hulga detailidega ja esimene kvaliteedikontroll toimub alles avalikkuse ees. Avalikkusel puudub aga tervikpilt ja võimalus juurde pääseda oluliste küsimuste küsimiseks vajalikule infole. Seda kvaliteedikontrolli rolli saaks täita veel riigikogu ning teatud juhtudel ka president. Riigikogu ei paista seda tegevat ning arvestades peaministri ja presidendi suhteid, pole ka Kadriorg selleks nähtavasti võimeline.

JUHTMÕTE

Peaministril oleks viimane aeg anda poes käimiste ja kätepesuga tegelemine üle mõnele ministritest ning keskenduda ise riigi kriisist väljatoomisele.

Meil kõigil on hetki, kus keset kõige suuremat probleemi ja väljapääsmatut olukorda poetab keegi lihtsa lause, mis aitab lahenduse leida. Pärast imestame, kuidas me ise selle peale ei tulnud! On päris inimlik, et kui olla kõrvuni detailides, siis ei näegi suurt pilti. Praegune meenutab natuke olukorda, kus politseijuht on raske liiklusõnnetuse sündmuskohal ning aitab teha mõõtmisi ja tõsta kannatanute kanderaame. Humaanne, kuid eesliinitöö pole midagi, mida me tippjuhilt ootaks.

Peaministri roll on oluline ning kriisist väljumisel muutub üha olulisemaks. Seetõttu on vajalik, et esimene osa diskussioonist lahenduste ja meetmete üle toimuks peaministri ja eriolukorra juhi vahel. Praegu toimub see avalikus ruumis ja küsimused jäävad pigem vastuseta, sest avalikkus ei saa samaväärselt infot reaalajas. See on justkui uudistesaade ilma saatejuhita.

Infopuudus ja varasem mudelprognooside varjamine on otsuste ebamäärasuse või puudumise kõrval üks kriisi läbivalt iseloomustav joon. Teavet pole ühiskonnale jagatud piisava kiiruse ja ulatusega. See, et infot varjati ka vastava valdkonna teadlaste eest, on aga suisa lubamatu. Me ei ole praegu hübriidkonfliktis teise riigiga, vaid tegemist on pandeemiaga, mistõttu sellisel määral salatsemine pole kuidagi põhjendatud. Otsuste põhjus-seos side on arusaamatu ning satub seetõttu kahtluse alla. See on meid pigem asetanud maailmakaardil riikide hulka, kellest soovime eristuda.

Kõrvaltpilk on kõigil tasanditel oluline, et leida parimad lahendused ja vältida vigu. Riigi hierarhias on see kõrvaltpilk praegu puudu. Nüüd on soodne hetk jätta sündmuskoht spetsialistele ning tegeleda strateegiliste eesmärkidega.