Peeter Volkonski: Armas Maarja! Lugesin Su artiklit

Peeter Volkonski projekt «Sünnipaik» äratab suurmeeste kodukohad ellu. Foto: Gerthrud Grents

Lugesin Su artiklit «Ehk ei tulegi kevad...» (PM 27.04) ja tunnistan, et olen samuti juba pikemat aega mõelnud tasakaalu puudumise peale. Ja mitte niivõrd inimese ja looduse, vaid maailma ja Maailma vahel; tsivilisatsiooni (kuidas?) ja kultuuri (mis?) vahel. Ja võtsin riiulist Norbert Wieneri «Küberneetika ja ühiskond» (1969). Mäletasin õigesti – kogu asja aluseks on TAGASISIDE. Tasakaalukausid peavad ju teadma, kuidas teine parajasti on...

Oluline on aga see, kuidas seda tagasisidet kuuldakse, kuidas sellest aru saadakse ja kuidas sellele omakorda vastatakse. Meile on saadetud sõnum, et me kõik oleme hädaohus. Või hädaorus, kui soovite. Ma ei hakka täpsustama, kes saatis, sest lõppkokkuvõttes pole see ju oluline. Mis seal salata, kui omal ajal hakati rääkima globaliseerumisest, võtsin seda hea sõnumina – saan ju nüüd tunduvalt parema juurdepääsu maailma erinevatele kultuuridele! –, et maa on antud meile mitte harimiseks, vaid kaevamiseks, et reporteri küsimus «Ja millal siis kopp maasse läheb?» ei läheks meil niisama kõrvust mööda.

Kallid inimesed, tagasiside on ka viimane 500-kiri, mis on ajendatud ainult murest kahju pärast, mida hakkab põhjustama Rail Baltic – leidke allakirjutanute hulgast inimesi, kes oleksid alla kirjutanud isiklikku kasu silmas pidades. Ja leidke RB tuliste pooldajate seast inimesi, kes poleks isikliku kasu peal väljas. Ma olin siis IX klassis, kui see Wiener ilmus, sellest on möödas nüüd 50 aastat, ja sellest, kui see raamat inglise keeles ilmus, 60 aastat.