NÄDALA PLAAT: Pimeduse kroonimine kuningaks

Katatonia «City Burials»  Foto: Kaas

Igavesest ajast eksisteerinud Katatoniat võib julgelt nimetada depressiivse suitsiidi-metal’i kroonimata kuningaks. Ligi kolmkümmend aastat tagasi tegutsemist alustanud Rootsi progressiivse metal’i epitoom ei valmista seegi kord pettumust neile igiomaseks saanud sünguse ja sügavusega, kuid laseb fännidel siiski osaks saada uut laadi karastavast kogemusest.

«City Burials» on Katatonia esimene kauamängiv pärast lühikest pausi, mis jätkab eelnevate albumitega sama evolutsioonilise trajektoori käimist. Sellele tõusutendentsi rajale truuks jäämine on andnud kogu albumile tuttavliku ja intensiivsete emotsioonidega laetud progressiivselt doomiliku kõla, mida Katatonia aastate jooksul üha täiuslikumaks on viimistlenud.

Intrigeeriv, melodramaatiline ja pingestatud sound on siiski kummaliselt ebaühtlane. Oma olemuses on album lihtsalt pisut heterogeenne, peaaegu nagu üleminekualbum, mis püüab tagantjärele siduda bändi klassikalist ja melanhoolset raskust ning hilisemate albumite kaasaegset gootikat ja progressiivsust, et mitte öelda popilikkust. See on samal ajal nii liiga turvaline kui ka liiga eksitav ja kauge, ainsaks siduvaks lüliks Jonas Renske’i eepiline vokaal.