:format(webp)/nginx/o/2020/04/29/13077176t1h344c.jpg)
Üks imepisike tegelane, keda ei näe isegi mikroskoobis, on muutnud maailma. On pannud seisma lennukid ja laevad, sulgenud piirid, kaotanud tuhandeid ja miljoneid töökohti ning paraku ka viinud (praeguseks!) hauda üle kahesaja tuhande inimese – nagu Vladimir Beekmani «Aatomiku laulus»: Olen ise väike, väike, kuid mu jõud on suur.
Uudistes valitsevad ärevad rindeteated: kui palju diagnoositud, kas kõverad tõusevad või langevad, kui palju kukub majandus. Nüüd, kui paljudel inimestel on rohkem aega kodus olemiseks ja lugemiseks, võiks püüda vaadata maailmale avarama pilguga, mõtiskleda inimese olemuse ja tema koha üle. Juba Aristotelesest alates räägitakse, et inimene on sotsiaalne loom, et inimene vajab teisi inimesi, vajab ühiskonda. Nii see on ja seda inimelu külge on viirus rängalt räsinud. Aga viirus ise mõjutab kõigepealt ikka inimest kui bioloogilist looma – hea küll, ütleme, olendit. Näib, et sageli kipume unustama, et inimene on looduse osa ning et tema keha toimib loodusseaduste järgi.
/nginx/o/2019/12/23/12830689t1h4111.jpg)