Jutupliiatsi postuumne bluus

Raivo Järvi 1987. aastal. Foto: Erakogu

Raivo Järvi asus ETVs tööle 1977. aastal, kui mina käisin oma teist elukevadet ning olin alustamas ligemale kümnendi kestnud kirglikku (ning mu ema meelest enesehävituslikku) sõltuvussuhet riigitelevisiooni lastesaadetega. Mis tähendab, et neil aastatel, kui ma õnneliku nõukogude mudilasena kasvasin ja karastusin, oli Onu Raivo mulle – ning ilmselt veel kümnetele tuhandetele minuealistele – justkui pereliige.

Teadmine sellest, et Onu Raivo on surnud, tekitab minus veel tänagi, kui see uudis on juba peaaegu kaheksa aastat vana, lisaks inimliku kaastundega segatud lapselikule kurbusele teatavat kognitiivset segadust. Sest see tegelikkus, kuhu Onu Raivo minu jaoks kuulub – nimetagem seda lapsepõlve maagiliseks meediareaalsuseks –, teeb temast otsapidi fiktsionaalse karakteri. Ning fiktsionaalne loomus peaks teda justkui surematuks muutma. Nagu Hunt Kriimsilma, Rebase-Reinu, Kessut ja Trippi, Onu Tik-Takki, Leopoldi, Postikana, Äput ja kõiki neid teisi selles pikas ja väärikas reas.

See tegelaskuju, mille Onu Raivo omale 1970. aastate teisel ja 1980. aastate esimesel poolel ETV lastesaadetes lõi, vastab üsna ideaalilähedaselt moodsa postdramaatilise teatrikaanoni nõudmistele. Ta mängis iseennast ning kandis Kass Arturi postkontori ja «Kõige suurema sõbra» lava, või vähemalt selle pooleldi muinasjutulist õhustikku, endaga edaspidises avalikus elus kõikjal kaasas. Iseäranis nooremate inimeste silmis. Ükskord «Onu», igavesti «Onu».

«Mis Onu Raivo nimesse puutub, siis kuna iga teine inimene Eestis kutsub mind olukorrast hoolimata niimoodi, siis olen ennast ise selliselt üsna sageli esitlenud. Just sedasi mitteformaalselt: tere, Onu Raivo on siin» (lk 130). See tsitaat Järvilt endalt pärineb tema 65. sünniaastapäevaks valminud elulooraamatust, mille autoriks on Piret Kooli.

Nende kaante vahel vaeb keegi anonüümseks jääv tuttav seda asjaolu tagantjärele hoopis teise nurga alt: «Talle kuulus küll rahva armastus, kuid päriselt armastati ju tema rolli – Onu Raivot. Pereliikmena armastasid teda vaid ta vanemad ja poeg. Inimese ja mehena üksnes paar-kolm inimest...» (lk 134). Ühtlasi selgub raamatust, et Järvi tegelikke ambitsioone «tõelise» kunstnikuna varjutas lastele joonistaja kuvand (lk 90).

Ehkki Raivo Järvi näis pealtnäha peaaegu ebatervelt elurõõmus inimene, on tema postuumselt ning ilma tema enese osaluseta valminud elulooraamat tugevalt kurbuse poole kaldu. Hallides toonides kaanepildil vaatab Järvi – pilk täis kahetsust – tühjusesse, pettumust peegeldav muie suul. Tema elu, nagu see raamatust paistab, näib olevat olnud kui üks korralik bluusisoolo, milles leidub nii ilu kui ilutsemist, ent nootidevaheline ruum nõretab nukrusest.