Aimar Altosaar: apokalüptiline puudutus

Aimar Altosaar. Foto: Eero Vabamägi

Meile harjumuspärane maailm on globaalne. Meie elukvaliteet ja elu sisu on seotud teiste maade ja rahvastega, lähemate ja kaugematega. Peale hüvede jagame nendega hädasid, nagu kliimakriis või pandeemia.

Bioloog Juhan Javoiš kirjutas 25. aprilli AKs, et seni on inimkond käitunud evolutsiooni seisukohalt eeskujulikult ning on oma liigi laotanud üle maakera. Selle hinnaks on elukeskkonna reostamine, mis meid ühel hetkel surnuks lämmatab, kui me midagi välja ei mõtle. Teine võimalus on, et loodus ise reageerib, saates meile järjest tapvamaid biorelvi, millest praegune on leebe hoiatus. Kolmas võimalus, et peatame evolutsiooni ning jääme nagu kõik teised liigid kõõluma taastoote piirile, meile ilmselt ka ei sobi.

Meid päästab vaid see, kui teeme midagi enneolematut, astume evolutsioonile vastu, kirjutab bioloog. See on koht, millest edasi peaksid mõtlemisjärje üle võtma sotsioloogid, psühholoogid, humanitaar- ja ühiskonnateadlased, et tuvastada, kas meie liik on selleks võimeline, ning kui jah, siis kuidas.

PÄEVA KOMM

Kui elu mõtteks jääb edasi loodusressursside soolestikust läbilaskmise maksimeerimine, pole järgmised kriisid mägede taga.

Kui laguneb praegune maailmakord ja algab kõigi sõda kõikidega, siis pole pääsu ühelgi rahval. Meid ei päästa ka hästivarustatud punker, sest üldises barbaarsuses leitakse meid üles – kui me ise nälga ja üksindusse ei sure.

Kui võtame hoiatusi tõsiselt, on inimkonnal kõik võimalused astuda maha hukatusse viivalt evolutsioonikonveierilt. Võime panna endale aumärgi rinda, et oleme superedukas liik, hävitame teisi, töötleme teaduse ja tehnika abil loodusressursse, et toota mugavust ja rahuldada kapriise. Kuid samavõrd võimsaks ei ole arenenud inimeste oskused ressursse rahumeelselt jagada ja teha probleemide lahendamisel koostööd. Praegusedki võimalused edendada teadust ja realiseerida selle saavutusi sõltuvad koostööst, ühiskondade hoidmisest ja riikide oskusest kokkuleppeid sõlmida. Selleni jõudmiseks on kulunud aastatuhandeid valusate tagasilöökide ja sõdade ajalugu.

Poolteist kuud on olnud järelemõtlemise aeg. Kui muutusi ei tule ning elu mõtteks jääb loodusressursside soolestikust läbilaskmise maksimeerimine, pole järgmised kriisid mägede taga. Tuleb õppida elu nautima nii, et ühe võit ei tähenda teiste kaotust. Empaatia ja altruism tagavad parema elukvaliteedi kui isekus ja materiaalse edu kultus.