Saladused. Vaikimine. Valetamine. Mõrv

Ketlin Priilinn, «Lumehaldjas». Foto: Raamat

Ühel lumesajusel õhtul tapetakse noor eesti keele ja kirjanduse õpetaja, viienda klassi klassijuhataja Oleg Martinovski. Ootamatult tunnistavad süü üles kolm tema klassi last: Katriine, Berit Mia ja Markkus – viisakas ja sõbralik lugemishuviline oivik, vaikne keskmine ja kolmemehest klassi kloun.

Uurijate esmamulje on, et ükski lastest ei olnud teiste politseisse helistamisest teadlik. Iga lapse esitatud versioon tundub veenev, täis selgitusi, miks ja kuidas ta õpetaja tappis. Midagi on selles mõrvajuhtumis väga valesti. Veidi hiljem kaob ootamatult vanem abielupaar. Uurijad ei saa lahti tundest, et need lood on omavahel seotud ja päris kindlasti ei ole kõik nii, nagu paistab.

Ketlin Priilinna meisterlikult kirjutatud Rebecca Lindebergi sarja 5. raamat «Lumehaldjas» viib lugejalt öö­une. Põnevalt lõppevad peatükid ahvatlevad alustama järgmist ja nii elabki lugeja sisse kooliellu, kus toimub kauaoodatud kirjandusvõistlus, kuid kahjuks levib ahelreaktsioonina ka julm koolikiusamine; piilub eripalgelistesse kodudesse, kus laps on kodu peegliks; elab kaasa uurijate isiklikus elus toimuvale ning loodab kõigest hingest, et lõpuks kõik pusletükid oma kohale asetuksid.

Sünge alatooniga, nordic noir’i puudutusega kodumaine krimiromaan on täis põnevaid süžeepöördeid ning pakub väga ootamatut lõpplahendust. Tegelaste saladused, vaikimine ja valetamine viivad mõrvani, kuid paraku viib mõrvani ka soov kõik politseile ära rääkida.

Ketlin Priilinna krimiromaanidel on huvitav rütm, mis justkui haarab lugeja endasse ja ei lase lahti enne viimast sõna. Nagu ka tema varasemates teostes, on ka sellesse kriminaalsesse juhtumisse segatud lapsed, mis muudab uurijate töö keerulisemaks ja sotsiaalselt tundlikumaks.

Tagasivaated sarja eelmistele osadele ning läbivate tegelaste omavahelistesse suhetesse on head mäluvärskendajad ning aitavad mõista nii nende käitumist kui ka sisemisi mõtisklusi. Üks väike tähelepanek veel: tegelaste nimed, mis loo alguses tunduvad autoripoolse huvitava valikuna, näivad loo lõppedes täpselt igale tegelasele sobivat.