Mihkel Mutt: suudelda läbi tsellofaani

Mihkel Mutt. Foto: Sander Ilvest

Koroonakriisist vaevatud maailma sattumisest uude reaalsuseesse kirjutab kirjanik Mihkel Mutt.

Kuigi raskuse vaim heitleb kevadeaimdusega, kuigi paljude inimeste elu jätkusuutlikkus kisub mitmes suhtes dramaatiliseks – ikkagi pole elu olnud vähemalt minu kogemuses kunagi nii üksluine kui praegu. Mitte üksnes sellepärast, et asulatest oleks nagu neutronpommiga üle käidud, mitte seepärast, et ei saa uidata mööda öiseid suurlinnatänavaid ja jälgida lõbusat askeldamist, vaid kõige üldisemalt.

Isegi nõukogude ajal olid uudised vähemalt kahte liiki: sotsialismileeri kiideti ja läänt sarjati. Aga nüüd tuleb kõikidest infokanalitest üks ja seesama, justkui oleks koos viirusega saabunud tõeline «ideoloogiate lõpp». See toob meelde surematu «Meistri ja Margarita» alguse, kus literaat Berlioz väidab, et inimene ise juhib maailma ja korraldab oma elu. Talle oponeerib saatan Woland: «Oletame, et see teie inimene haigestub raskesti – ja korraga muutub kõik muu maailmas tema jaoks teisejärguliseks, ta hakkab tegelema ainult oma tervisega ja näeb kõike selle valguses.» Just nii see ju praegu ongi.

Kui jälgida pandeemia üleilmset vastukaja, siis laias laastus on kesksed kaks teemat: kui kiiresti taastub normaalsus ja kas inimesed õpivad sellest kriisist või ei. Need kaks on teatud määral seotud, aga paradoksaalsel viisil: kui inimesed tõesti peaksid õppima, siis ei saa endine normaalsus enam kunagi päriselt taastuda, ja vastupidi. Sest mis on normaalsus?

Üks asi on majandus ja rahandus, mis taastuvad kiiresti, sest need puudutavad Maslow’ püramiidi jalamit ehk esmavajadusi. Pealegi pole maailmavalitsust, kes otsustaks ja suudaks «konveierit» aeglustada (samal põhjusel läheb keskkonnaga kõik nii, nagu läheb).