Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/12/19/12823123t1he95c.jpg)
/nginx/o/2014/08/28/3305437t1h74f7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/04/26/13072531t1hc10a.jpg)
Siit algab n-ö must ala, kus on viirus sees, ütleb Kuressaare haiglas vabatahtlikuna töötav abiõde Alvar Valkenklau ja näitab meile teed ruumidesse, kus kantakse Covid-19 patsientide eest hoolt. Valkenklau on üks mitmetest, kes on tulnud saarlastele appi. Ta saabus Saaremaa jaoks kriitilisel ajal, 8. aprillil oma tööpostile. Ta on maja tutvustades nagu meiegi: üleni valges kombinesoonis, nägu maski ja katte alt vaevu nähagi.
Normaalsel ajal tegutseb n-ö mustal alal tavaline õendus-hooldusosakond ja palatites on inimesi erinevate haigustega. Nüüd on sellest saanud karm teispoolsus, kus levib eluohtlik koroonaviirus, sest kõik osakonna ametlikud töötajad ja hulk patsiente oli märtsi lõpuks nakatunud. Sellest sai haigla üks neljast koroonaüksusest. Valkenklau juhatabki meid sellesse viimasesse.
Üle terve Eesti appi tulnud noorte õdede ja hooldajate jaoks oli n-ö mustal alal olukord oma keerulisuse tõttu paras ehmatus.Kombinesooni tõttu ei tundnud nad alguses teineteist nii hästi kui muidu. Nad on üksteist eristama õppinud lõpuks hääle ja silmade järgi.
Pingsast vahetusest annavad tunnistust Kuressaare haigla neljanda Covid-üksuse kolmanda korruse rõdul olevad mitu plokki 1,5-liitriseid nimelisi veepudeleid (pudelitel on nimesildid peal) ja mõned tühjad sigaretipakid.