Maarja Vaino: ehk ei tulegi kevad, vaid hoopis midagi muud?

Maarja Vaino. Foto: Mihkel Maripuu

Tasakaal on maailmas üpris kõvasti paigast ära nihkunud, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Omal ajal teati kaevandustes hästi, et piisab ka väikesest kogusest lõhnatust ja värvitust gaasist ning tagajärjed võivad olla saatuslikud. Seetõttu hoiti kaevandustes kanaarilinde, kes olid mürgiste gaaside suhtes ülitundlikud ning kelle surm oli märguanne, et kaevuritel tuleks oma elu päästmiseks kiiresti maa peale minna.

Võib-olla on nahkhiired 21. sajandi kanaarilinnud?

Küllap on viimastel kuudel paljudes mõttekodades, laborites, virtuaalsalongides ja jututubades arutletud selle üle, milline on maailm pärast koroonakriisi ning millal see «pärast» kätte jõuab. Olen minagi neist aruteludest osa võtnud Eesti Rooma Klubi osade liikmete seltskonnas, kellega oleme püüdnud ennekõike analüüsida seda, kas koroonaviirus oli lihtsalt n-ö päästik, mis vallandas selle, mis ühel või teisel moel oleks juhtunud niikuinii. Kas oleme tunnistajaks nn Seneca efektile?

Kui need mõttevahetused peaks kokku võtma ühe sõnaga, siis kõlaks diagnoosina «tasakaalupuudus». Tasakaal on maailmas paigast ära nihkunud õige mitme kandi pealt ja praegu on hetk, mil hõljume otsekui kosmonaudid kaaluta olekus. Paras aeg mõelda, kuidas jalad tagasi maa peale saada.