Juhtkiri: riigi strateegid mõelgu suurelt

Päikesepatareid angerjakasvatuses Mulgimaal. Foto: Elmo Riig

• Riik ei saa sekkuda turumajandusse liiga kaua
• Kriisist taastumisel tuleks teha rohelisi valikuid
• Majandust saab suunata ka seadusmuudatustega

Ilus oleks tõesti mõelda, et Eesti on mõnda aega pärast koroonakriisi tugevam, puhtama keskkonnaga, tehnoloogiliselt edenenum ja moodsama majandusega kui seni. Just praegu peaksime unistama ja mõtlema tulevikust avaramalt, mitte takerduma vaidlustesse kaitsemaskide mõju üle.

Arukas oleks teha rohelisi valikuid energeetikas ja transpordis, võimendada digipööret (sh hariduses) jne. Muuhulgas tähendab see ka küllalt jõhkraid valikuid: kas püüda nui neljaks alles hoida senist majandusstruktuuri või otsida just nimelt võimalust suunata inimeste loovat majanduslikku tegevust uutele ja rikkamatele radadele.

«Koroonaviiruse kriis ei tee olematuks teisi globaalprobleeme, nagu kliimamuutus või elurikkuse kahanemine,» kirjutasid Saksamaa teadlased soovitustes Angela Merkeli valitsusele. Mõistlik olekski suunata kriisiabi üksiti selleks, et leevendada järgmiste etteaimatavate paukude mõju. «Tegelikult on õige nendele veel enam tähelepanu pöörata,» kirjutab akadeemia Leopoldina oma mainitud soovitustes.

Vähemalt sama tähtis on ka Saksamaa teadlaste soovitus, et kriisiaegne riigi sekkumine vabasse turumajandusse lõppeks võimalikult kiiresti. Majandusseadusi ei tohi eirata. Suurel osal Postimehe lugejatel on elav mälestus sotsialistlikust eksperimendist: me teame, et kaunina kõlav sotsialism paraku ei tööta. Isegi siis mitte, kui seda hellitavalt riigikapitalismiks kutsuda tahaksime. Riik küllap saab olla otsustav omanik väga piiratud arvus ettevõtetes, ent katsed asendada kogu reaalajas turult saadavale tagasisidele toetuvat vaba turumajandust on alati kehvasti lõppenud.

JUHTMÕTE

Just praegu peaksime unistama ja mõtlema tulevikust avaramalt, mitte takerduma vaidlustesse kaitsemaskide mõju üle.

Küll aga saab riik teha oma suunavaid valikuid. Kas valada kogu praegune tulevaste maksumaksjate kanda võetud laen betooni ja sotsiaalabisse? Küllap meil on ka edaspidi maanteid vaja, ent asfaldikilomeetrid ei ole kindlasti ainus mõeldav riiklike investeeringute siht.

Miks mitte võtta sihiks, et kiire internet oleks lõpuks ometi kättesaadav kogu maal? Miks mitte anda hoogu sellele, et ulatuslik meretuuleparkide ehitus saaks lõpuks ometi alata? Miks mitte rajada Inglismaa ja Saksamaa eeskujul vesinikutanklaid? Miks mitte teha asju, mis muudaks Eestit ühtaegu energiatehnoloogiate mõttes sõltumatumaks, tugevamaks ja rikkamaks?

On väga palju tegevusi, mis ei vaja riigilt raha, vaid pigem seda, et seadused ja muud reeglid lubaks uuel keskkonnasõbralikul majandusel algust teha. Päris mitmes asjas tuleb ilmselt murda ka kivistuma kippuvat bürokraatlikku mõtlemist.

Nii oli ka üleeile hea kuulda Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni pressikonverentsil, et rõhku pannakse nii rohelistele investeeringutele kui ka digipöördele. Samuti sellele, et elutähtis tootmine oleks Euroopas olemas ning sõltuksime oma kontinendil senisest vähem sellest, kas kaugetel maadel on mõni kriis või mitte. See viimane lähtub eelkõige ettevõtetes tekkinud arusaamisest, et maailmakaubandust ei saa senisel määral usaldada.

Kaks esimest neist – rohelised investeeringud ja infotehnoloogia edendamine – laovad vundamenti muutustele. Eestile on kindlasti kasulik ELi ühtsus neis küsimustes. Üksiti tähendab see seda, et näiteks Itaalia valijaid pole ka tark liiga palju kurvastada.