See on üks teistmoodi raamat. Asjata on püüda saada ülevaadet sisukorra järgi – seda pole. Õnneks on osal lehekülgedel aastaarvud – ajatelg on olemas. Siis on kellelegi meeldinud suurte tähtedega pealkirjad – näiteks suvalises kohas: «POEEDI PROUA» (lk 78, kontekst lk 100) – seda siis alates 1. septembrist 1963, aga abiellumisest (1941) sinnamaani polnudki poeedi proua?
Valda Raua eluloo jälil (2)
Valda tutvumisest Mart Rauaga kurdan taga Jaak Urmeti intervjuud Valdaga, kus see ja Valda sõja-aastad on palju paremini esil (Jaak Urmet, «Vintpüss kõrval», 2015, lk 90–97). Selle intervjuu (ja teisedki tervenisti) oleks võinud saatetekstina ära trükkida.
Pean Postimehe lugejatele tunnistama, et jätsin korra lugemise pooleli. Palusin mulle kopeerida kõik intervjuud Valda Rauaga, sellega püüdsin saada ülevaadet mulle kaugeks jäänud proosamaailmas tegutsenud tõlkijast. Aitüma bibliograafia lisamise eest raamatusse! Ühesõnaga – võtsin Ela Tomsoni eessõnast ammutatavate teadmiste juurde järelaitamistunde.
Madis Jürgeni intervjuukatked J. D. Salingerist Eesti Ekspressist (5.02.2010) on koostaja silmis armu leidnud (hinnang päevikus lk 332, 333). Teine Madis Jürgeni pisut lustakas intervjuu samas Ekspressis (21.11.1999) on tähelepanuta jäänud.
Tütar Anu Raua armas «Minu ema» olekski võinud raamatu avada. Täiesti ülearused ja mõtteid mujale viivad on alguses kaks kirjakatket Debora Vaarandiga. Piisav oleks olnud jätta kirjad oma õigele kohale raamatus. Raamatu koostaja ees- ja järelsõna ülesanne võiks ikka olla laotada tulevasele lugejale ette isiksus (Valda Raud), teda avava (selle raamatu) teksti areen: allikate valiku ja kärpimiste põhimõtted, tegelaskond – mitte nii, et Valda kirjas Mardile ilmub äkki keegi Stanley Forman, vaid et lugeja teaks ja oskaks teda oodata.