Valda Raud – tõlkija, kel oli elus õnne

Valda Raud 2006. aastal. Foto: Elmo Riig

Vaevalt leidub lugemishuvilist eestlast, kelle kodus poleks mõnda Valda Raua tõlgitud raamatut. Tänu Valda Rauale on eesti keeles olemas Mark Twaini «Valitud jutustused», George Bernard Shaw’ «Pygmalion», Ernest Hemingway «Ja päike tõuseb», Theodore­ Dreiseri «Õde Carrie», Kurt Vonneguti «Tšempionide eine» ja «Õnne sünnipäevaks, Wanda June», Harper Lee «Tappa laulurästast», Jerome David Salingeri «Kuristik rukkis», John Fowlesi «Prantsuse leitnandi tüdruk» ning paljud teised teosed, mis on rõõmustanud ja mõjutanud mitme generatsiooni esindajaid.

Valda Raud, kelle sünnist möödus jaanuaris sada aastat, õppis Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas inglise ja saksa keelt, ning kuigi eesti kirjanduses jäädakse teda meenutama ühe teenekaima tõlkijana, soovis ta esiotsa saada hoopis kooliõpetajaks. 1990. aastate algusest elas ta koos oma tütre, tekstiilikunstnik Anu Rauaga Kääriku talus Heimtalis. Anu Raud on meenutanud, et Tallinnas oli hoopis teine elu, kuid Heimtali maalähedus sobis mõlemale.

Valda Raua esimene tõlge, Aleksandr Ostrovski näidend «Äike» ilmus aastal 1946, viimaseks jäänud tõlge «Keldi palved. Palveid ja õnnistussoove Hebriidi saartelt Šotimaalt» aastal 2003. Kui vabad olid aga tema käed kõigi nende tõlgete juures, mille ta teha võttis?

«Tal olid sõbrad, kes saatsid talle Inglismaalt huvitavat uut ilukirjandust, ta luges üldse väga palju. Eks Vene ajal läinud osa muidugi teel kaduma ka,» meenutab Anu Raud. «Hästi vabameelne koht oli Loomingu Raamatukogu, aga ka Eesti Raamatus sai nii mõndagi ilmutada. Hästi palju oli neid asju, mida ema neile ise pakkus.»

Loomulikult tõlkis Valda­ Raud vahel ka teoseid, mida kirjastused pakkusid. Nii sai eesti keelde näiteks Dashiell Hammetti karmikoeline klassikaline kriminaalromaan «Kõhn mees». Viimaseks suuremaks tööks jäänud keldi palved jõudsid Valda Rauani tänu praegusele Tallinna praostile, tollal Viljandi Jaani koguduse õpetaja ametis olnud Jaan Tammsalule, kes tõi Šotimaalt kaasa kaks raamatukest ja palus neid pisut tõlkida, et ta saaks sealt midagi jutlustes kasutada. Nii said eesti keelde «Keldi nägemus» ja «Keldi palved».