Jelena Skulskaja: suhtumisest vanadusse ja surma

Jelena Skulskaja Foto: Erakogu

Alles hiljaaegu kasutati inimeste kohta vanuses 65 ja enam eluaastat kõige peenemaid, poliitkorrektsemaid ja elegantsemaid sõnu: nad olid seeniorid, küpses eas inimesed, klants­ajakirjad kirendasid piltidest lavale astuvatest ikka veel nõutavatest kaheksakümneaastastest modellidest, vahetevahel võeti üles poole sajandi tagusega võrreldes endiselt särav Sophia Loren ning daamide passi kantud vanust peeti ebaviisakaks mainida. Aga järsku, ühtäkki läksid sõnad karedaks ja krobeliseks justkui ülemöödunud sajandi pesunaise käed.

Algul anti mulle kõigi väljaannete kaudu teada, et mina, elatanud inimene (ilma mingi mahendava tonaalsuseta), viibin kõrgendatud ohu tsoonis. Ja õigusega öeldi, et ma istuksin kodus ega ilmutaks idiootlikku tundetut bravuuri, liikudes tänaval suuremas rühmas kui kaks inimest. Siis anti mulle teada, et minu diagnoosid suurendavad mitu korda viiruse tapvat mõju. Ja taas väga õigesti: järgi maksimaalselt ohutusnõudeid, kui tahad elada veel mõne aasta, mis loodus on meile kinkinud.

Ja siis tuli kolmas teadaanne: arstid seisavad praegu kogu maailmas traagilise valiku ees: kellele võimaldada hingamisaparaadi kasutamist, kellele mitte. Valik tuleb langetada noorte, tervete, elujõust pakatavate, ühiskonnale kasulike inimeste ning nende vahel, keda kõrge ea ja sellega kaasnevate haiguste tõttu nagunii ootab peagi ees ühinemine enamusega, see tähendab surnutega. Võib-olla isegi vihjatakse, et kui ma suren, siis peaksin olema õnnelik, et minu arvel suudetakse päästa kellegi teise elu.

Miks on mulle iga jumala päev tarvis teada anda, et haiguse korral ootab mind vältimatult ees letaalne lõpp, millega ma pean juba ette leppima ja pidama seda igati mõistuspäraseks. (Julgen sulgudes välja öelda midagi kohutavat: ma usun, et valikut ei langetata mitte ainult vanuse ja kaasnevate haiguste, vaid ka täiesti kõrvaliste tegurite alusel: ühiskondlik seisund, võim, võib-olla isegi raha.) Samal ajal seletavad paljude maade psühholoogid mulle aina, et reibas meel, lootus ja usk võivad teha imesid. Eriti usk jumalasse.

Sõnaga, ma sooviksin, et tekiks mingisugunegi viisakus riskirühmade suhtes, et nad ei peaks enam hirmu tundma haudade vähesuse pärast: võimalikul patsiendil-surijal pole sugugi hädavajalik teada oma tuleviku kõiki meditsiinilisi üksikasju ja kohe kindlasti ja üldse mitte ei ole teda tarvis ära lõigata teistest inimestest, samas teda hoolikalt kuristiku serva poole nügides.