Juhtkiri: piirangute leevendamisega tuleks julgemalt alustada

Koroonakriis. Valitsuse pressikonverents superministeeriumis. Foto: Mihkel Maripuu

• Raatuse ühiselamu juhtum näitab, et nakkuskolletega tullakse toime
• Väljumiseks rangete eeltingimuste seadmine tundub ülehoolitsusena
• Avaneda tuleks katse ja eksituse meetodil, vajadusel tagasi tõmbudes

Koroonakriisist väljumise strateegia pakub raamistiku, mille põhjal valitsus saab teha otsuseid, millal ja mis määral ühiskonda avada. Dokumenti on juba kritiseeritud ebamäärasuse pärast ja kindlasti esindab see pigem ettevaatlikku kui julget mõtteviisi.

Väljumisstrateegia esitab kaht tüüpi mõõdikuid, millega arvestatakse otsuste tegemisel: epidemioloogilisi ja selliseid, mis väljendavad riigi ja ühiskonna valmisolekut epideemiaga võidelda, ühisnimetajaga «usaldusmeetmed».

Epidemioloogilised näitajad puudutavad nakatumiste, hospitaliseeritute, intensiivravis patsientide ja surmade arvu ning selle ajalist muutumist. Usaldusmeetmed on näiteks testimisvõimekus, nakkuskollete isoleerimise võimekus, 2+2-reegli jõustamine, riskirühmade kaitse ja ka maski kandmise sotsiaalse normi kujunemine.

Kui epidemioloogilised näitajad on arvulised ja üheselt hinnatavad, siis riigi ja ühiskonna valmisolekut näitavate mõõdikute puhul on raske täpselt öelda, millal need on piisaval määral täidetud. See võib muuta valitsuse piirangute leevendamisel pigem ettevaatlikuks, et mitte pärast kuulda süüdistusi, et ei suudetud olukorda kontrollida.

Ettevaatlikkus on küll hea, kuid liigne ettevaatlikkus mitte. Äärmuslikul juhul võib kaudsetest mõõdikutest lähtumine tähendada, et väljumisega viivitatakse hoolimata epideemia raugemisest lihtsalt seetõttu, et valitsus ei pea usaldusmeetmeid piisavaks. Kriitiline tuleks olla ka põhimõtte suhtes, et piiranguid saab leevendada, «kui on kindel, et inimesed teevad kõik endast sõltuva, et hoida ära järgmist nakkuspuhangut».

See eeltingimus paneb suure vastutuse elanikkonnale. Võtame näiteks kohustuse kanda avalikes siseruumides maski olukorras, kus maskidega varustatus pole tagatud ja nõuet võib täita ka lihtsalt nägu käepärase kangaga kattes. Kindlaid tõendeid suvaliste maskide tõhususe kohta pole, aga piirang, mis sellega inimestele kehtestatakse, on märkimisväärne.

JUHTMÕTE

Kindla peale minemise asemel tasuks avanemisega julgemalt katsetada ja olla valmis tagasi tõmbuma, kui peaks tekkima ohtlikke järellaineid.

Praegu ei tea keegi täpselt, kui vabaks võib ühiskonna lasta või kui karme eeltingimusi peaks täitma, et epideemia kulgu pikas perspektiivis kontrolli all hoida. Kuid just teadmatuse tõttu tuleks hoiduda rakendamast drastilisi lisanõudeid kriisist väljumise eeltingimusena. Pigem tasuks ettevaatlikult katsetada ja olla valmis tagasi tõmbuma, kui peaks tekkima ohtlikke järellaineid.

Samas on epideemia senine haldamine andnud nii riigile kui ka ühiskonnale palju kogemusi.

Viimased arengud, näiteks Raatuse ühiselamu nakatumispuhang, on näidanud, et haiguskolde avastamine, kontaktsete tuvastamine ja kolde isoleerimine toimib tõhusalt. Puhang saadi terve Tartu sulgemise asemel kontrolli alla vaid ühiselamu karantiiniga. Kiire ja tõhus reageerimine näitab, et ühiskond oleks valmis hakkama avanema katse ja eksituse meetodil, kaks sammu edasi ja vajadusel üks tagasi.

Valitsusel on kindlasti suur vastutus otsuste tegemisel ja vigade hirmus on võetud üliettevaatlik kurss avanemisele. Epideemia praegust seisu ja eriolukorra jooksul kogutud kogemusi arvestades oleks ühiskond suuteline ka julgemalt avanema, kui valitsusel jätkuks selleks riigimehelikkust.