Pentti Linkola 07.12.1932 – 05.04.2020

Pentti Linkola 1932–2020 Foto: Wikimedia Commons

Aprilli alguses suri Soome radikaalne ökofilosoof Pentti Linkola, hinnatud ja kardetud, austatud, armastatud ja võõristatud suur soomlane, elu sügavalt mõistev ja hindav biotsentrist ning üks väheseid äärmuslikke keskkonnakaitsjaid, kelle eluviis oli sõnadega kooskõlas.

Linkola oli varem korduvalt rääkinud, et oleks hea, kui mõni tõhus taud inimpopulatsioonis korraliku harvenduse teeks. Alles märtsi lõpupäevadel käis Hämeen Sanomate reporter Linkolat intervjueerimas ja uuris, kas Covid-19 võiks olla selline tõbi. Kuid tuntud teisitimõtleja ei olnud koroonaviirusest kuigi vaimustunud – ta arvas, et parimal juhul annab see elule Maal natuke lisaaega ja siis, kui epideemia möödas, läheb kõik taas vanaviisi edasi. Ei, Linkola ei sattunud epideemia ohvriks, 87. eluaasta on kustumiseks täitsa loomulik iga.

Kõige selle kõrval, mida Linkola on julgenud öelda, on taudiihalus soome keeli väljendudes vaid «pieni paha». Pentti Linkola on kiitnud nii terroriste kui ka maailma verisemaid diktaatoreid ja muud säärast. Oma 1989. aastal ilmunud ja Andreas Baaderile ning Ulrike Meinhofile pühendatud esseekogumikus «Juhatus 1990-ndate mõtlemisse» (eesti keeles ilmunud 1997. aastal Priit-Kalev Partsi tõlkes – toim). kirjutas ta maailma päästmise kohta metafoorselt: «Mida teha, kui saja reisijaga laev järsku ümber läheb ja päästepaate pole rohkem kui üks? Kui päästepaat saab täis, üritavad need, kes elu vihkavad, sellesse üha rohkem inimesi mahutada, ajades paadi põhja. Need, kes elu armastavad ja sellest lugu peavad, haaravad kirve ja raiuvad küljest parda külge klammerduvad üleliigsed käed.»