Ülekoormatud arstid hääletavad TÜ kliinikumis jalgadega

Foto: Corbis / Scanpix

Eelmise aasta lõpus ja uue algul lahkus vähemalt kahest Tartu Ülikooli kliinikumi kliinikust hulk arste. Lahkujate endi kinnitusel pole selle peapõhjuseks pelgalt palk, vaid võimete piire ületav töökoormus, kirjutab Nils Niitra.

Kas teie kujutate ette inimest, kes on võimeline tegema tööd 75–80 tundi nädalas? «Minu üsna tavaline töönädal koosnes kahest 24-tunnisest valvest, neist üks jäi nädalavahetusele,» kirjeldas Postimehele üks Tartu Ülikooli kliinikumist lahkunud arst. «Sellele lisandus kolm kaheksatunnist tööpäeva pluss veel see, et ega ma pärast valvet koju ei saanud – tegin siis veel mõned tunnid operatsioone.»

Lisaks kõigele sellele töötavad paljud arstid veel mõnes erakliinikus või teises haiglas, teevad teadustööd ja juhendavad arst-residente.

Järjest lahkuvate inimeste tõttu on Tartu Ülikooli kliinikumi radioloogiakliinik ning traumatoloogia ja ortopeedia kliinik jõudnud suletud ringi, kus allesjääjate töökoormus kasvab veelgi, ja pole kahtlustki, et tulevik lisab veelgi lahkujaid.

Ainuüksi sügisest aasta lõpuni lahkus traumatoloogia ja ortopeedia kliinikust kolm arst-õppejõudu ja üks arst-resident, sellele lisaks läks kaks arsti pikale palgata puhkusele. Arstidest läks minema ka Leho Rips, kelle juures käivad paljud Eesti sportlased oma liigeseid ravimas. Asemele tulijaid oli aga vaid kahe arstikoha jagu.

Radioloogiakliiniku töötajaskond kahaneb aga tänavu jaanuaris ja veebruaris ligi nelja arstikoha jagu. Kliiniku juhataja Pilvi Ilvese sõnul on Soome lahkumise kaalumisest teatanud veel kolm arsti. Ja seda kõike ajal, kui kliinik oleks vajanud hoopis lisaks varasemale kolme-nelja arsti juurde.

Eiravad määrust

Juba praegu kannatab Tartu Ülikooli kliinikumi kui õppehaigla residentidest arstideks koolitamise kvaliteet. Sotsiaalministri määruse kohaselt tohivad arst-residente juhendada vaid vähemalt viieaastase erialase töökogemusega arstid, kellel on teadus- ja õppetöö kogemus.

Tegelikult kasutatakse kliinikumis olude sunnil juhendajatena ka märksa tagasihoidlikuma töökogemusega arste. Traumatoloogia osakonnas on Postimehe andmetel praegu rohkem kui viieaastase töökogemusega täiskohaga arste vaid kaks.

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi presidendi Helen Lempu sõnul on tema jaoks hirmutav võimalus, et teda võib residentuuris hakata juhendama vaid paar aastat vanem inimene. Resident tahab õppida oma ala korüfeede käe all. «Ma pean ju nende aastate jooksul saavutama oma eriala spetsialiteedi ja olema lõpuks üksinda valmis tulema toime ükskõik millise olukorraga.»

Seoses arstide puudusega on Lempu kinnitusel kasvavaks probleemiks ka residentide töö ja vastutusega ülekoormamine. See tekitab omakorda väsimust ja pinget, millega võivad kaasneda vead.

«Tekib frustratsioon ja küsimus, kas mu tulevik siin Eestis ongi selline, kui ma olen juba esimesel või teisel residentuuriaastal tohutult koormatud,» räägib Lempu. «Resident peaks olema tööl 80-protsendise koormusega, et tegeleda ülejäänud 20 protsenti tööajast õppe- ja teadustööga. Tegelikult on enamik residentidest kliinikumis täiskohaga.»

Pomm tiksub

Pealekauba kasutatakse kliinikumis Postimehe andmetel mõnedes osakondades valvearstide puudusel nende asemel residente, ehkki resident ei tohi ise raviotsuseid vastu võtta. Mis aga juhtub siis, kui mõni iseseisvalt tegutsev ja alles kogemusi hankiv arst-resident teeb ravivea? Tõsi, juhendaja on siiski residentide kinnitusel üldjuhul telefonitsi või interneti teel kättesaadav ja kusagil mõnes haigla teises osakonnas on kohal ka valvearst.

Traumatoloogia ja ortopeedia kliinikus on Postimehe allika hinnangul ravikvaliteet juba langenud. «Ütleme nii, et on olnud olukordi, mille juhtumise tõenäosust oleks saanud parema tiimijuhtimise korral vältida,» lausus allikas. «Ravikvaliteedi langus on paratamatu, kui tööd teevad noored, kellel pole kõrval kogenud arsti. Ja samas on hädas residendid, kellele ei jagu enam õpetajaid.»

Näiteks Põhja-Eesti regionaalhaiglas on residentidel keelatud juhendaja, osakonna juhataja või valves oleva eriarsti kooskõlastuse ja konsultatsioonita vastu võtta iseseisvaid otsuseid patsiendi diagnostika ja ravitaktika osas. Neil on keelatud isegi haigeid haiglasse vastu võtta ja välja kirjutada, rääkimata iseseisvast opereerimisest. Tegelikult ei tohi residendid nii ehk naa iseseisvalt raviotsuseid teha, sest nad lihtsalt ei ole veel arstid.

Arstide lahkumise põhjuseks on nii Soomes makstavast mitu korda väiksem palk kui ka ülekoormatus tööga. Seejuures kinnitas lõviosa Postimehega vestelnud arstidest, et just ülekoormatus on palgaküsimusest olulisem probleem. Leidus tohtreid, kes süüdistavad ülekoormatuses kliinikut või kliinikumi juhtkonda, aga ka arste, kelle hinnangul ei jää juhtidel praeguses olukorras lihtsalt muud üle.

Seda, et põhjus pole pelgalt palgas, kinnitab ka osa arstide suundumine Soome asemel hoopis väiksematesse haiglatesse, kus on sama või isegi parema palga eest vähem tööd.

Detsembris saatis radioloogiakliiniku juhataja Pilvi Ilves kliinikumi juhatusele murekirja, et kujunenud olukorrale mingit lahendust leida. Tema kliinikusse alles jäänud töötajate töökoormus kasvab tema sõnul kõvasti. «Radioloogias kasvab tööhulk üle maailma väga kiiresti,» lausus ta.

Masinad ja inimesed

Kallid magnet- ja kompuutertomograafid ise tööd ei tee ja selles ongi Ilvese sõnul probleem. «Uuringute järjekorrad muudkui pikenevad, masinaid ostame juurde ja saaksime isegi rohkem tööd teha, aga meil ei ole enam inimesi,» lausus ta. «Asemele pole kuskilt võtta.» Ilves tunnistab, et uuringutele saamise järjekorrad ulatuvad juba pooleteise kuni kahe kuuni, kuid võivad veelgi pikeneda.

Lisaks palgale on arstide Soome lahkumise põhjus Ilvese kinnitusel ka sealsed väljakujunenud reeglid ja rahulikum töökorraldus. «Meil Eestis on väga palju reeglistikke ja juhendeid, mis on veel tegemata. Kui reeglid on paigas, siis on inimesel hea töötada.»

Kogenud ortopeed Toomas Tein ütles, et arstid on kõik olnud kogu aeg ülekoormatud. «Ka mina olen 30 aastat olnud ülekoormatud, olen teinud ka kümme või 19 valvet kuus, aga praegu on Eesti Euroopa Liidu liige ja arstid lähevad sinna, kuhu tahavad,» lausus ta. «Asi ei ole alati ainult palgas, vaid ka siinses töökoormuses. Ei minda ainult Soome, Saksamaale võib väidetavalt minna hommepäev tööle tuhat ortopeedi.»

Soomes algavad arstide kuupalgad Teini sõnul 4000 eurost ja see on väga tagasihoidlikult pakutud. Kogemustega arst saab seal 8000 – 10 000 euro ringis. «Vanemarsti täiskoormuse brutopalk siin kliinikumi traumaosakonnas on 1400 eurot, kui palk oleks 2000 eurot, siis oleks ka palgasurve oluliselt väiksem,» rääkis Tein. «Soomes on suuremad maksud, elu kallim, sõit kallim ja inimesed kaotavad väga palju olulisi asju.» Ja kui juba arste oleks rohkem, paraneks Teini kinnitusel ka kliinikumi töökorraldus.  

Tein lisas, et meditsiiniaparatuuri vallas pole kliinikumil praegu millestki puudust, samal ajal ei saa aga ortopeedid teha piisavalt palju plaanilisi operatsioone ja see halvendab ka residentide väljaõpet. «Arstid saavad väga hästi aru, et mingi osa nende võimalikust palgatõusust paigutatakse uute hoonete ehitusse ja kallisse aparatuuri,» lisas ta. «Ja eks see võib meist paljusid häirida.»

Väikesed haiglad peavad tegema aparatuurile vähem kulutusi ja sestap pakuvad need Teini andmetel arstidele kohati kõrgemaid palku kui kliinikum.

Tein ei tee saladust, et kogenud arstide lahkumine välismaale mõjutab kindlasti ka õppekvaliteeti kliinikumis.

Sotsiaalminister Hanno Pevkuri sõnul panustab riik tervishoidu vastavalt oma võimetele nii palju kui võimalik. «Arstide kuutasu kasvas eelmise aastaga üle viie protsendi,» väitis ta. «Täistööajaga töötavate arstide keskmine brutokuupalk koos kõigi lisatasudega oli eelmisel aastal 1704 eurot võrreldes 1620 euroga aasta varem. Vaatamata raskele ajale majanduses on arstide palk kerkinud riigi keskmisest kiiremini.» Hoolimata Pevkuri väidetust kurdavad aga Tartu Ülikooli kliinikumi arstid, et nende palk on aina vähenenud.
---------------------------------------

Mida võtab riik ette arstide Eestis hoidmiseks?