Juhtkiri: Maa aastal maast leitud nafta

Maa aasta päevakarikatuur FOTO: Urmas Nemvalts Foto: Urmas Nemvalts

• Praegune kriis võib muuta tarbimisharjumusi
• Vähenenud tarbimine tähendab vähem prügi
• Suurinvesteeringud võiks minna rohemajandusse

Nafta põletamine on meie tsivilisatsiooni edendanud ja üleval hoidnud enam kui 100 aastat, ent praegu on loodus- ja inimkeskkonna jaoks tekkinud täiesti unikaalne olukord ning kurioosumina maksti USAs toornafta ostjatele koguni peale.

Täna on Maa päev. Juba 50 aastat tähistatud sündmus on ajapikku muutunud ning praeguse kriisi tõttu on sellest kujunemas justkui Maa kuu või koguni Maa aasta. Suur osa inimkonnast istub kodus ning vähesed riigid, mis proovivad endistviisi jätkata, ei suuda jalajälge samaväärselt maale suruda.

Üks Maa päeva tuntumaid ilminguid – tulede kustutamine – ei anna tavapärast efekti. Tuledes säravates suurlinnades hoonete pimendamine on alati tähelepanu pälvinud, kuid nüüd on see praktika kestnud hotellides üle maailma juba kuu aega. Vähe tulesid on põlema jäänud.

Tarbimine tervikuna on vähenenud ning ehk aitab praegune kriis hoida tulevikus fookust olulisemal, praakides vähemalt osaliselt välja tarbetuid ja ebavajalikke tegevusi või tooteid. Ei, me ei lähe tagasi koopasse, kuid muutunud olukord sunnib muutma ka harjumusi ning hindama ümber vajadusi.

Vähenenud tootmine ja tarbimine tähendab ka vähem prügi ning vähem igasugust rämpsu metsas ja maailmameres. Mõistagi tekib kogu maailmas praegu tohutus koguses kaitsevahendiprügi, mille käitlemine kõikides riikides pole kaugeltki ideaalne ning millest suur osa jõuab ikkagi plastina loodusesse. Kuna muud prügi on vähem, jääme loodetavasti kokkuvõttes plussi, kuid on oht, et püüame veel mitu aastat pärast kriisi lõppu maskidega kalu.

JUHTMÕTE

Tarbimine tervikuna on vähenenud ning ehk aitab praegune kriis hoida tulevikus fookust olulisemal, praakides vähemalt osaliselt välja ebavajalikke tegevusi või tooteid.

Muutused on ka keskkonnale kurnavalt mõjuvas turisminduses ja lennunduses. Suure tõenäosusega ei taastu see sektor lähemal ajal samas mahus, kui üldse. Esiteks ei saa praegu kuhugi lennata. Teiseks on reisimine üks esimesi kuluartikleid, mida leibkonnad piiravad. Kolmandaks on inimesed leidnud, et suure osa koosolekutest saabki elektrooniliselt pidada.

Arvestades, et piloodid kogu maailmas pole juba üle kuu aja peaaegu üldse lennanud (v.a maskiveod), siis väga ei kipu ka pardale. Võimalik, et sellises mahus lendamist meenutavad järeltulevad põlved kui mingit ajastule iseloomulikku veidrust.

Lennunduse aeglane taastumine ei ole kindlasti hea uudis kütusemüüjatele, sest endist tootmismahtu ei pruugita vajada. Ometigi peab puurtornide toodang kuhugi minema, sest tootmist sulgeda on samuti kulukas.

Oleme jõudnud täiesti erakordsesse seisu, kus toornafta hind on USAs langenud miinustesse ja selle võtmise eest makstakse peale. Ometigi pidavat kõik anumad juba täis olema ning on võimalus, et mõni «leidlik» võtab raha ja valab nafta loodusesse. Samuti ei pruugi olla võimatu «õnnetus» mõnel puurtornil.

Toornafta hinna jälgimine ei aita meil siiski ajastada hetke, mil tanklasse odava kütuse järele sõita. Tegemist on ikkagi toornafta hinnaga, millele lisanduvad nii tootmise kui ka transpordikulud. Siiski mõjub meie tanklate naabritest kallim hind jaburana.

Oluline pole see, kas Veneetsia kanalites on praegu vesi puhas, vaid see, kas praeguseid kavandatavaid suuri riiklikke investeeringuid suunatakse keskkonnasõbralikesse uutesse lahendustesse või lihtsalt vana põletamismajanduse uuesti käima panemisse.