Sibyl Vane: Meil on oma publikuga väga vedanud

Sibyl Vane’i frontlady Helena Randlaht. Foto: Raigo Pajula

Pärnu indie-rock-trio Sibyl Vane, kellest on kujunenud üks kohaliku skeene armastatumaid ansambleid, tähistas äsja oma 10. sünnipäeva. Sel kuul ilmus grupi uus, järjekorras kolmas album, mis kannab nime «Duchess». Nende kahe sündmuse väärikaks tähistamiseks planeeritud kontserdituuri lükkas ebamäärasesse tulevikku vahepeal kehtestatud koroonakarantiin. Minu kutsele ajakirjanduslikel eesmärkidel juttu ajada reageerisid bändi solist ja kitarrist Helena Randlaht ning bassist Heiko Leesment.

Ma olen alati arvanud, et vana hea rock’n’roll elab maailma lõpu, kui see kord kätte jõuab, mingil moel kindlasti üle. Aga seekord ta koroonapandeemia vastu ikkagi ei saanud?

Helena: Jah, 4. aprillil ehk üks päev ja 10 aastat peale Sibyl Vane’i esimest esinemist pidi Pärnus toimuma meie uue albumi esitluskontsert. Plaanitud oli terve tuur, kontserdid Tallinnas, Tartus, Narvas, Rakveres, Põlvas ja Tõrvas. Me ei kustutanud neid üritusi oma kalendrist ära, mis tähendab, et karantiiniajal oleme saanud igal nädalavahetusel kolm valusat meeldetuletust. (Kurvalt.) Täna oli Rakvere...

Tippsportlased räägivad, et kui on jõudu kogutud ja vormi ajastatud ning siis selgub, et võistelda ei saagi, pidavat see olema ebamugav nii füüsiliselt kui ka psüühiliselt. Et kõva purakas on sees, aga ei tea, kuhu seda maha laadida. Kas muusikutel on samamoodi, kui pikalt planeeritud tuur ühtäkki ära jääb?

Heiko: Mingis plaanis kindlasti. Sest me valmistasime seda asja ette päris pikalt ning olime seetarvis terve uue kontseptsiooni välja mõelnud. Tegime proove laiendatud koosseisuga... Aga me ei soovi mingil juhul kannataja rolli võtta.

Helena: Pealegi on fännid meid hästi toetanud. Kohe kui selgus, et seda tuuri niipea ei tule, hakati meilt plaate küsima. Et tellimustega paremini toime tulla, avasime seepeale oma veebipoe. Seni on huvi väga suur olnud. Mille üle oleme õnnelikud ja tänulikud. Meil on oma publikuga väga vedanud.

Kes on teie publik?

Heiko: Seal ei ole ühte kindlat gruppi inimesi. Kui vaadata meie Facebooki lehe jälgijate demograafiat, siis selgub, et vanuse poolest jäävad nad enamikus 25. ja 45. eluaasta vahele. Meie muusika kõnetab pigem täiskasvanud inimesi.

Helena: Aga kui meenutada, siis me alustasime selle bändi tegemist suhteliselt hilja. Mina olin toona juba 20 ja Heiko 24. Mis tähendab, et koolikaaslaste kontserdile kutsumine jäi ära.

Heiko: Kui värskelt alustanuna 2011. aastal noorte bändide konkursist osa võtsime, siis olime seal muusikutest vanuse poolest kõige vanemad. Kuna mina sain konkursi ajal 26, oli isegi jutuks, et me vist ei tohikski seal mängida.

Sibyl Vane oli meie endi jaoks alguses pigem selline projektibänd. Ning sinna konkursile läksime peamiselt selleks, et saada üks kontsert väljaspool Pärnut. Ja siis me võitsime selle konkursi.

Olite õigel ajal õiges kohas?

Heiko: Jah, võib nii öelda küll. Me olime oma lugusid juba varem raadiotele saatnud, aga keegi ei mänginud. Samuti ei tahtnud meid keegi esinema. Sibyl Vane oli selleks hetkeks jõudnud tupikusse. Meil on veel ka teine bänd, eestikeelset punki mängiv John Stuart Mill, millel oli esinemisi. Aga muusikaliselt oli see hoopis teine teema.

Kuidas te Läti plaadifirma alla sattusite?

Heiko: Me leidsime teineteist 2012. aasta Tallinn Music Weekil Rada7-showcase’il, mis toimus Viru tänava hoovis vanas Heliose kinos. Olime selleks kontserdiks põhjalikult valmistunud, aga kohapeal läks keset meie esinemist vool ära...

Helena: Mäletan, et mul olid sel kontserdil jalas mingid vakstupüksid, mida ma ei saanud pärast jalast ära, sest nad olid kokku tõmmanud. (Kõik naeravad.)