Ülo Pikkov: Vajame digikultuuri arenduskeskust

Ülo Pikkov. Foto: Erakogu

Digikultuurist võiks saada nii hariduse kui ka kultuuri uus käimatõmbaja, kirjutab filmitegija Ülo Pikkov.

Ajateenistuses läbitud parameediku kursuselt on mulle meelde jäänud põhimõte, et suurõnnetuste järel tuleb esmalt tegeleda nendega, kes on viga saanud, kuid ei karju. Nendega, kes karjuda suudavad, jõuab üldjuhul ka hiljem tegeleda.

Praegu on koroonaviiruse tõttu kõik valdkonnad tõsiselt pihta saanud. Kultuur on aga üks neist, kes on täiesti vait. Seda on tabanud totaalne šokk! Kõik kanalid, mis seni vähegi sissetulekut tõid, on kas drastiliselt vähenenud või hoopis ära langenud. Nii on kinod-teatrid-kontserdid suletud, kulka rahastus väheneb hüppeliselt, kuna (alkoholi)turism ja suurüritused jäävad ära, ning ka prognoositav vähenev riigieelarve kuvab lähiaastateks kultuurivaldkonnale väga tagasihoidlikud võimalused.

Peale sissetuleku on täiesti segi pööratud ka kultuuri kogemise ja tarbimise vormid. Muuseumisse ja kontserdile ei saa, vahetu publikuga etendused on keelatud. Laulupeo korraldamine tundub seni, kuni pole lahendatud meid varitseva koroonaviiruse ohtu, rahvusliku suitsiidina. Parafraseerides Toomas Hendrik Ilvest: «Mis toonud on meid siia, see enam koroona tõttu edasi ei vii.»