Juhtkiri: kaks sammu edasi, üks tagasi ehk ettevaatlik väljumisplaan

Reisipiirangute kaotamiseni läheb veel aega. Foto: Tairo Lutter

Koroonarindelt on nii häid uudiseid kui ka kainestavaid sõnumeid. Täna peaks ­valitsus ära kuulama järjekordsed hinnangud ja arutama, kas ja milliseid piiranguid saab leevendada.

Praegustes oludes tuleks kindlasti otsustada eelkõige andmete, mitte arvamusküsitluste järgi.

Loogiline oleks võtta ettevaatlikult suund piirangute leevenemisele, et elu n-ö uuesti käima saada, samas jälgides Saksamaa teaduste akadeemia soovitusi: et nakatunute arv püsiks väike, et meditsiinisüsteemi üle ei koormataks ja et püsivalt tarvitataks kõiki muid võimalusi nakkusohtu vähendada.

Eile sai teatavaks, et Eestis oli märtsi lõpus veebruariga võrreldes 5300 töökohta vähem. Kõige rohkem, umbes tuhat töökohta, kadus majutuses-toitlustuses; teist sama palju ehituses. Ka maksude laekumine on löögi all. Peale ootuspäraste hädade hotellides ja restoranides tasub tähelepanu pöörata sellele, et ka tööstuses on probleeme – maksuameti juht tõi esile masinaehituse ja puitmajade tootjad. See on jäämäe veepealne osa.

Kogu riik vajab sellist väljumisplaani, mis väldiks järgmist haiguspuhangut. Selle vältimatu osa on inimeste kaitsmine nakkuse eest töökohtadel. Selleks ei pea ettevõtjad leiutama jalgratast. Meil on selleks riik ja selleks kutsutud ja seatud spetsialistid. Ootame nii selget ­tegevuskava kui ka soovitusi, eeskirju ja vahendeid nende täitmiseks. Ei piisa mõõdikust, mis näeb ette isikukaitsevahendite olemas­olu. Vajame riigi nähtavat valmisolekut võimaliku viiruspuhangu tõrjumiseks.

JUHTmõte

Avalikkusel on aga vaja ja õigus teada, millised on kaalutavad valikud, milliseid tingimusi nendeks täitma peab ja mis saab siis, kui mõni käik toob tagasi­languse.

Kui aus olla, siis meil ju ­praegugi hulga rohkem vabadust kui nii mõneski Euroopa riigis, Aasia inimõiguste riivetest rääkimata. Meil pole keelatud minna oma suvilasse nagu Norras ega teha tervisejooksu nagu Hispaanias. Seetõttu ei pruugi olla lootust liikumispiirangute kohesele ja olulisele leevenemisele Eestis.

Äärmiselt tähtis on, mida meie kaasteelised sellest kõigest arvavad ja kuidas inimesed piiranguid taluvad. Seniste küsitluste järgi toetab enamik eriolukorda ja piiranguid. Kuigi piirangute leevendamise otsused peaks põhinema objektiivsetel ja mõõdetavatel andmetel, tuleb arvestada, et võime taluda teadmatust ja määramatust on piiratud. Ebakindlus mõjub vaimsele tervisele ning selle sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed võivad olla märksa suuremad kui koroonakriisi kahjud.

Väljumisplaan on tegelikult ­juba hiljaks jäänud. Aga parem hilja kui mitte kunagi. Lisaks majanduslikule ja praktilisele suunaseadmisele on tarvis, et ebakindlus meid ei õõnestaks.

Selge on see, et täna me ei ­kuule veel väljumisplaani täpseid ­kuupäevi ega kivisse raiutud tegevusi. Esmalt peavad olema täidetud kolm esmast kriteeriumi: diagnoositute, haiglaravil olevate ning juhitaval hingamisel olevate inimeste arvu stabiilne langus. Avalikkusel on aga vaja ja õigus teada, millised on kaalutavad valikud, milliseid tingimusi nendeks täitma peab ja mis saab siis, kui mõni käik toob tagasi­languse. Samuti võiks paika panna, kui sageli avanemise poole tehtud sammude mõju hinnatakse ja uus otsus tehakse. Vahel on õige teha samm tagasi, et siis minna kaks sammu edasi. Kindlasti vajame selget sõnumit iga sammu mõjust, ka valusast, ja sellest, mille alusel tehakse järgnevad sammud.