Detailselt dokumenteeritud asendustegevus

Kaja Kann ja tema uus raamat «Tänavatüdruk». Foto: Ain Liiva

Kaja Kann on eesti kaasaja kultuuriväljal suhteliselt erandlik kuju. Muuhulgas seetõttu, et tegi aastate eest «parimas» eas ja tipus olles (seni natuke poolele teele jäänud) katse lõpetada rahvusvaheline karjäär etenduskunstnikuna ning hakata teatrikriitikuks. Ja kirjanikuks.

Kirjaniku nimetust võib Kannu puhul kasutada eeldusel, et kirjanik on keegi, kes kirjutab raamatuid. Kannul on neid ilmunud kaks. Mõlemad väljapeetult ebamääraste žanritunnustega. Mina olen võtnud omale vabaduse lugeda neid biograafilises võtmes. Kui päevikuvormis mälestusi. Ja seda täiesti praktilisel põhjusel. Sest fiktsioonina need lihtsalt ei kanna, neis puudub kunstiline üldistusjõud – kogu oma intriigi ja kõnekuse võlgnevad need siiretele pärisellu. Ma ei suuda kujutleda, et neid võiks kestva kaasaelamisega lugeda keegi, kes Kajat ei tea.

Tema esimese teose – 2013. aastal ilmunud «Eratee» – teljeks on arhetüüpne 21. sajandi alguse narratiiv: edukas linna­inimene kolib (tagasi) maale; keerab selja professionaalsele eneseteostusele ja sotsiaalsele kapitalile ning valib eraldatuse, eraklikkuse ning tõenäolise unustatuse. Tuleb looduse rüppe «tehasesettinguid» taastama; loobub olemast keegi lootuses jääda (või saada) iseendaks.

Kaja Kannu puhul tähendas kõnealune samm ühtlasi peaaegu täielikku hüvasti­ütlemist teatrile. Väljapeetud mahavaikimistaktika tulemusel sai sellest «Eratees» elevant elutoas, millele autor peaaegu üldse trükitinti ei kuluta. Miks? Sest see mahendanuks, söandan pakkuda, selle teo performatiivset kõnekust.

Mulle kui kõrvaltvaatajale näis Kannu tagasitõmbumine teatrielust tollal väga teatraalse aktina. Tema võitleva individualismi, kompromissitu idealismi ning moraalse üleolekutunde praktilise jõudemonstratsioonina. See oli vaimuaristokraatlik seisukohavõtt: soov distantseerida end mitte pööblist, nagu teevad algajad (ning enamasti ajudeta) wannabe-vaimuaristokraadid, vaid ülejäänud loovintelligentsist, sealhulgas ja eelkõige endistest võitluskaaslastest kohaliku teatriskeene avangardsemas tiivas.

«Eratee» on tehnilises mõttes korralik teos, sest Kann leidis kadestamisväärse kerglusega oma isikupärase jutustajahääle, mis sobib suurepäraselt «väikese» inimese «väikese» elu vahendamiseks. Ent samas on see teos kaanest kaaneni täis siledat ja sihitut loba, blogikirjanduslikku small talk’i, informatsiooni, kommunikatsiooni ja siiruse simulatsiooni. Kõik need üksteise otsa kuhjatud detailseid kirjeldused argielu pisiasjadest pole, andestage kalambuurike, lugeja seisukohast sattumine mitte niivõrd era- kui ummikteele.

Minu jaoks ei olnud Kajat ennast neis ridades eriti kohal (ta vilksatas üksnes seal, kus jutt läks armastusele). Ehkki tekst oli varjamatult autobiograafiline, polnud see, mida Kann nii paljusõnaliselt kirjeldas, justkui tema «päris» elu. Talupidamine, mis toimub «Eratees» ilma näilise sihi ja arenguta, näis (ja näib) olevat kõigest asendustegevus, kunstiinimese kapriis. See oli Kannu performance, mis kestab minu meelevaldse ja varjamatult vulgaarfreudistliku tõlgenduse järgi siiani.