Kommenteerides muutusi erakondade liikmeskonnas, märkis politoloog Martin Mölder, et inimeste erakondadega liitumise põhjuseid pole tegelikult eriti uuritud.
Politoloog: palju liikmeid näitab partei tugevust?
«Võib ainult spekuleerida, et väga suurt rolli mängivad erakondade endi liikmevärbamise kampaaniad ning liikmete arvu üritatakse tõsta muuhulgas seetõttu, et esitada seda kui märki oma tugevusest ja populaarsusest,» rääkis Mölder.
«Selles mõttes on niivõrd suurtel liikmeskondadel ennekõike sümboolne väärtus ning erakonnad saaksid samamoodi ilma nendeta hakkama, kuna liikmemakse sealt ei tule ja valdav enamik sellest liikmete hulgast on mitteaktiivne.»
Tema sõnul on poliitiliselt aktiivne alla viiendiku parteilastest, mida tõendab kas või see, et kohalikel valimistel kandideeris erakondade nimekirjades ligi 9000 kandidaati, kui parteidel oli samal ajal 54 000 liiget.
«Kui mõelda selle peale, mida meie erakonnad ennekõike peaksid tegema – poliitiliste (valitavate) ametikohtade täitmine ja poliitilise eliidi taastootmine –, siis ega neil väga palju rohkem kui nõutud 1000 tegusat ja aktiivset liiget üle kogu Eesti poleks vaja,» märkis ta.
Tema hinnangul ei tule samas isegi suurematel erakondadel praegu see tuhat tegusat täis, rääkimata väiksematest.
«Mis puudutab neid erakondi, mis meie nelja või kuue suurema erakonna hulka pole mahtunud, siis nende puhul võib eeldada, et vaid mikroskoopiline osa nende napilt üle tuhande küündivast liikmeskonnast on poliitiliselt aktiivne,» märkis Mölder.
Erakondade liikmed
Äriregistri andmetel olid tänavu 4. jaanuari seisuga suuremate erakondade liikmete arvud järgnevad:
- Keskerakond 12 579
- Reformierakond 10 510 (tõusis aastaga neljandalt kohalt teisele)
- IRL 9717
- Rahvaliit 8297 (kukkus aastaga kaks kohta)
- SDE 4611
Kuuendal kohal oleval Eesti Ühendatud Vasakparteil oli 2116 liiget ning järgnevatel erakondadel juba oluliselt vähem. Kokku oli erakondadel 56 249 liiget.