Eesti läks kasiinosse

Erik Aru Foto: Sander Ilvest / Postimees

Möödunud sajandi viimase kümnendi teise poole esimestel aastatel viisid kõik, kel vähegi raha oli, selle Tallinna börsile – kaugemale oli keeruline. Nii pole ehk imekspandav, et tollane keskkonnaminister Villu Reiljan laskis kanda uurimislaeva Livonia müügist saadud 19 miljonit krooni 1996. aasta sügisel ministeeriumi eriarvele ja viis uue laeva ostmise asemel raha börsile, soetades fondiosakuid.

Temp avastati paar aastat hiljem ja opositsioon esitas Reiljani vastu umbusaldusavalduse. Reiljan põhjendas tegu sellega, et tahtis riigile kasu teenida. Poolehoidjad kiitsid takka, vastased hurjutasid, karavan läks edasi.

Nüüd on praegune valitsus teise pensionisamba maksete peatamisega sarnast teed läinud. Omal äraspidisel moel on see isegi loogiline. Mõistagi tuleb maksmata jäänu hiljem hüvitada inimestele, kes oma pensionimakseid jätkavad. Nii käis see ka eelmise kriisi ajal, mil samuti teise samba maksed peatati.

Loogiline muidugi, et siis võivad maksete jätkajad end ometi puudutatuna tunda – riigipoolse panuse tootlus jääb ju saamata. Tõepoolest, tean isegi üht inimest, kes üsna avalikult ähvardas riigi kohtusse kaevata, kui hakkasid liikuma jutud teise samba maksete peatamisest. Aga siis peaks ehk hüvitama ka tootluse? Mõeldud, tehtud.

PÄEVA KOMM

Kui pensionifondide väärtus peaks taastuma samamoodi nagu eelmisel korral, peaks riik selle laenu pealt intressi maksma juba seitse protsenti aastas.

Häda on selles, et keegi ei tea, milline see tootlus olema saab. Kui riik oleks need 142 miljonit eurot näiteks võlakirjade kaudu laenuks võtnud, oleks intressikulu olnud ette teada ja ilmselt alla paari promilli aastas. Ent nüüd ei oska me aimatagi, nagu kasiinos ikka.

Kui pensionifondide väärtus peaks taastuma samamoodi nagu eelmisel korral, peaks riik selle laenu pealt intressi maksma juba seitse protsenti aastas. Võlakirjadest umbes 40 korda rohkem. Päriselu võib osutuda küll riigile sellest soodsamaks, aga ka hoopis kulukamaks.

Väärtpaberiturul saab end ka igasuguste riskide vastu kindlustada. Muidugi, riik on endale kaela võtnud sellise riski, et selle vastu valmiskujul rohtu polegi. Tuleks minna mõne tõsise rahvusvahelise panga (ikka mitu korda suurema kui Swedbank) jutule ja lasta vastav «toode» kokku klopsida. Mine tea, ehk tasub ära.