Kolumn ⟩ Jaanus Kriisk: spordigraatsiad meie kõrval

Dina Ellermann ja Landys Akvarel 2019. aasta Tallinn International Horse Show'l. Foto: Külli Tedre-Gavrilov

«Jaanus-poiss, mine väsita natuke hobust. Mul on pärastlõunal vaja temaga kartulit muldama minna.» See oli tavapärane lause minu lapsepõlves, kui vanaisa käskis meie hobusega ratsutama minna.

Hobune oli noor ja rahutu ning kippus talutöid tehes minema sinna, kuhu vanaisal polnud plaanis. Näiteks diagonaalis üle kartulipõllu. Nii sain mina alati ülesande enne töid teda paar tundi väsitada ehk kabjalisega ümbruskonnas ringi sõita.

Esmakohtumine hobusega oli mulle lõppenud päris valusalt. Nimelt kutsus vanaisa mind kord pärast hobuse järjekordset tujutsemist enda juurde ja küsis, kas ma ei tahaks natuke hobusega ringi sõita, natuke ratsutada. Noorele poisile on kõik uus ja huvitav ning ma nõustusin.