/nginx/o/2020/04/17/13059417t1hc62f.jpg)
Hiljuti lahkus taevastele radadele eesti graafika lipulaev ja grand old lady Vive Tolli. Ka mul on olnud au temaga suhteliselt lähedalt kokku puutuda. Võin isegi öelda, et Vive Tolli on mind päris tugevasti mõjutanud, kusjuures lausa eri eluetappidel. Postimehe kultuuritoimetuse palvel siinkohal sellele kõigele väike tagasivaade.
Kui ma väike olin, meeldis mulle raamatutest pilte vaadata. Lugeda mulle eriti ei meeldinud, aga pilte vaadata võisin hommikust õhtuni. Mida täpsem joonistus ja rohkem detaile, seda ägedam oli. Ja mida värvilisem. Kuigi ega mõnel mustvalgel asjal ka väga midagi häda olnud. Näiteks Günther Reindorfi pildid «Eesti rahva ennemuistsetes juttudes» ja Romulus Tiituse karikatuurid.
Ühel hetkel ilmus aga meile koju raamat «Alice Imedemaal» ja see oli midagi hoopis muud. See ei olnud ilus, see ei olnud kole, see oli õudne. Räägin siin muidugi ainult piltidest. Neis piltides oli minu jaoks midagi mulle täiesti uut, tagantjärele vaadates ilmselt mingi irratsionaalsus ja pigem tunne kui kirjeldus. Emotsioon. Juba see roheliste vidusilmadega padjapüürikujuline nägu raamatu kaanel oli nii jube, aga samas mingil moel ka väga ligitõmbav.
Mäletan, et üksi kodus olles võtsin tihti selle raamatu välja ja vahtisin kaane peal seda nägu (see kordus raamatu sees ka mitmes kohas) ja tundsin mingit seletamatut hirmutunnet. Ükskord tegin seda tohutu äikesetormi ajal ja siis oli nii-öelda täislaks. Võin liialdamata öelda, et need illustratsioonid on mulle sõna otseses mõtte pähe sööbinud ja just nimelt oma tunde poolest, sest mingeid kribu-krabu detaile seal ju pole. Mingi ebamäärasus ja salapära, veidrad värvitoonid, kummituslik atmosfäär. Etteruttavalt võin öelda, et just sellesama kummitusliku atmosfääri tõttu said ühel hetkel neist «Alice Imedemaal» joonistustest minu lemmikud ja seda on nad siiani.