Elisabet Reinsalu ja teiste enneolematu elu

Näitleja Elisabet Reinsalu ja Ungari linnukoer Käbi viiendat nädalat maakodus Pärnumaal. Foto: Mailiis Ollino

Nelja eluala tublid esindajad räägivad otse ja ausalt, mismoodi on koroonaviirusest tingitud eriolukord nende argirütmi ja tegemised pea peale pööranud.

Eile täpselt viis nädalat tagasi pidanuks Elisabet Reinsalu sõitma Pärnumaalt abikaasa lapsepõlvekodunt õhtusele etendusele Tallinna Linnateatrisse. Nagu enamasti, veetsid nad kahe lapsega nädalalõpu pealinna kärast eemal maakodus, kus saab looduses jalutada ja jõe rahulikku voolu nautida.

Aga hommikul selgus, et õhtuks Tallinna sõita pole vaja. Sest etendus jääb ära. Ja juba samal päeval selgus, et ka proovidesse pole niipea asja.

Nii jäigi Reinsalude pere elama maale. Ja elab seal seniajani. Vaid korra on nad Tallinnas käinud – et riideid tuua.

«Kui sa kuskil ei käi, ega siis midagi vaja pole,» ütleb Elisabet Reinsalu. Üle õue saab kuurist küttepuid tuua ju ammusest ajast pärit fliisiga, mille rinnaesisel ilutseb nimi MicroLink – see on IT-firma, mida juba ligi kümnend enam olemaski pole.

Erinevalt paljudest teistest, kes saavad eriolukorras töötada kodunt, pole see näitlejal võimalik. Reinsalu on küll lugenud näitemänge, kuid tunnistab, et paremini ja tulemuslikumalt läheks kõik siis, kui saaks teha seda kolleegidega koos. «Tunnen puudust laval olemisest ja kollektiivsest proovi tegemisest,» lausub ta. «Mulle meeldib koos pusimine.»

Ajal, mil lavale ja seriaalivõtetele asja pole, on ta mõelnud, mismoodi teistele kasulik olla. Ja leidnud lahenduse. Teades, et tema tugevus on sõna valdamine ja interpreteerimine, on ta lugenud Facebooki seinal ette oma lapsepõlve lemmikut, Aino Perviku «Kunksmoori». Ta loodab, et tänu sellele leiavad nii mõnedki nüüdisaja lapsed tee raamatuteni.

Reinsalu enda lapsed, 4. klassis õppiv poeg ja põhikooli lõpetav tütar, on olnud märtsi keskpaigast koduõppel ning ema kinnitusel edukalt hakkama saanud. Isegi pillitunde on mõlemad lapsed võtnud interneti teel. Hiljuti aitas Reinsalu teha pojal distantsõppes koguni kehalist kasvatust. Ülesanne oli joosta aja peale kilomeeter. Maakodu lähedalt mööduval teel seisavad kilomeetripostid. Seal nad siis teineteist ergutades ettenähtud distantsi läbisidki. Siiski tunnistab Reinsalu: «Poeg tundis, et tõmban teda tagasi.»

Reinsalul pole aimugi, millal ta uuesti linnateatri uksest sisse võib astuda. Nagu ta ütleb: «Minu maailm on kinni pandud ja ma ei tea, millal see uuesti lahti läheb.» Kindel on paraku vaid see, et