Kõigi mälestuseks, kes jäid Kolõma põrgus ellu

Kolõma trassil asuvast Ust-Nera asulast 30 km kaugusel asuva Aljaskitovo laagri varemed 2011. aastal. Seal, tüüpilises Kolõma vangilaagris, kaevandasid vangid volframit. Foto: Jaanus Piirsalu

2009. aastal sõitsin ma esimest korda mööda Kolõma trassi, mida maailm teab kui üht õudseimat Stalini-aegsete vangilaagrite rajooni, kus aastakümnete jooksul piinati surnuks tuhandeid inimesi.

«See tee on ehitatud 1930.–1950. aastatel stalinlike sunnitööliste poolt. Sõidad ja silmad lähevad iseenesest niiskeks, kui kujutad ette, kuidas nad siin mägedes külmas ja näljas teid rajasid. Kes suri, lükati lihtsalt alla kuristikku,» kirjutasin tollal oma päevikusse. «Meelde tulevad Varlam Šalamovi mälestused. Solženitšõn on tema kõrval nohu. Ma ei tea, kas Šalamovit on eesti keelde tõlgitud, aga kui pole, siis peaks. Šalamov on palju ehedamalt kirjeldanud neid [Gulagi laagrite] koledusi.»

Tänu Ilona Martsonile on see nüüd tehtud. Ja hästi tehtud, mida kinnitab ka Tallinna Ülikooli tõlkepreemia Varlam Šalamovi «Kolõma juttude» eest. Martson tõlkis küll vaid ühe kuuest «Kolõma juttude» raamatust, kuid selle ühe raamatu õudusest piisab, et mõista, miks tähendas Stalini ajal Kolõmale saatmine enamikule poliitvangidele surmaotsust.

Vene kirjanduses täiesti omaette nähtus «Kolõma jutud» on küll ilukirjandus, kuid sisu põhineb Šalamovi uskumatul 14 laagriaastal (kuidas ta suutis ellu jääda, on omaette ooper!) Venemaa ühes kõige kaugemas ja külmemas paigas. Suur osa neist inimestest, kes võtavad täna kätte «Kolõma jutud», pole ilmselt elu sees lugenud midagi nii julma.

Šalamov kirjeldab elu Kolõma «töölaagrites» – mille väravatel seisid stalinliku küünilisuse ja jõhkruse supernäitena loosungid: «Töö – see on au, kuulsus, vaprus ja sangarlikkus»; Hitleri-Saksamaa koonduslaagrite väravatel olid sarnased loosungid: «Töö teeb vabaks» – kiretult ja hemingwayliku realismiga.