Vikerkaar loeb. Õigus iseäralikkusele

Lev Šestov Foto: Erakogu

Ameerika juudi filosoof Robert Nozick, kes sai kuulsaks pika ja etteaimatava riigivastase argumendiga «Anarhia, riik ja utoopia», on kirjutanud ka ühe tuumakama raamatu «Filosoofilised seletused». Selle eessõnas kurdab ta filosoofilises argumentatsioonis peituva vägivallaiha üle: «Võib-olla tahavad filosoofid argumente, mis oleksid nii võimsad, et tekitaksid ajus vastuvõnkeid: nii et kui teine keeldub järeldust omaks võtmast, ta sureb.»

Sellega sõnastas Nozick, ise hiilgav argumenteerija, mõistuslikkuse joone, mille vastu kogu elu mässas suur vene juudi eksistentsialist Lev Šestov. Mõistus soovib saada sama kohustuslikuks, möödapääsmatuks, vaieldamatuks, paratamatuks, ülekaalukaks, objektiivseks ja ükskõikseks nagu surm. Mõistus tahab üldmõistetele ja -reeglitele alistada vaba üksikisiku, kõik eraviisilise ja iseäraliku – ehk «idiootse» sõna algtähenduses.

Ainult üldkehtivat ja paratamatut peab mõistus uurimisväärseks – üksiku ja erandlikuga ei oska ta peale hakata muud kui pakkida see üldmõistetesse ja taandada monoliitsele süsteemile. See ainult ähmastab tõelisi probleeme ning kirg, ootamatus, paljus, ime, elu, valu ja rõõm jäävad teadmisele kättesaamatuks.

Šestov on lummav stilist. Ta kirjutab elegantselt, eru­deeritult, sõbraliku ja suuremeelse irooniaga. Tema karjed sügavikust, mäss ja meelehaigus on valatud saledasse aforistlikku stiili. Ta on ka läbinägelik psühholoog ja kirjanduskriitik. Käsitlused Tolstoi ja Dostojevski mõttemaailmast, mis moodustavad «Hiiobi vaekaussidel» esimese osa, on tänini mõõtuandvad tõlgendused.

Kolmas osa, «Ajaloofilosoofia juurde», käsitleb Pascali, Spinozat ja Plotinost. Ka need on psühholoogilised eritlused, mis püüavad – ikka sõbralikult, suuremeelselt – tuua esile suurte mõtlejate valesid, enesepettust ja soovmõtlemist ning seda isiklikku šokki või katastroofi, millest nende filosoofide mõte on alguse saanud. Raamatu keskmise osa «Jultumus ja alistumised» moodustavad 52 aforistlikku lühiesseed.

Šestovi ülejäänud raamatud on samalaadse ülesehitusega, koosnedes kirjandusesseedest, tõlgendustest ja aforismidest. Need on monotoonsed ja monomaanilised – ikka ja jälle korduvad eri kombinatsioonides samad anekdoodid, näited ja tsitaadid Thalesest ja Anaximandrosest Schopenhaueri ja Husserlini. Aga šestovlikult paradokslevas vaimus peab möönma, et neist ei saa isu kergesti täis. Pärast mõndasadat lehekülge on küll aimatav, kuhu autor tahab välja jõuda, aga sellegipoolest on stiil oma elegantses selguses kaasakiskuv ning mõttekäigudki suudavad alatasa üllatada.

Samamoodi paradokslevalt peab märkima, et eesti tõlge on suurepärane ja sisaldab kohutavaid vigu. Viimased tulevad ilmselt filosoofilise folkloori viletsast tundmisest. Juba teisel leheküljel koperdame lausele: «Teatavasti võrdles ta (Hegel – M. V.) Kanti inimesega, kes ei tohiks hüpata vette enne, kui on õppinud ujuma.» Originaal: «Он, как известно, сравнивал Канта с пловцом, который прежде, чем броситься в воду, хотел бы знать, как нужно плавать.»

Tõsi, Šestovi sõnastuses jääbki tolle võrdluse sisu pisut uduseks, aga iga filosoofialooga kokkupuutunu on kuulnud Hegeli aforismist: «Tahta tunnetada enne tunnetamist on sama absurdne kui tolle skolastiku (mõeldud Kanti – M. V.) tark kavatsus õppida ujuma, enne kui ta julgeb vette minna.» Ühesõnaga tõlge keerab Hegeli teravmeelsuse pea peale. Sellest poleks ehk midagi, kui järgnevad leheküljed ei keerleks ikka sellesama – valesti tõlgitud – nalja ümber.

Või siis kümmekond lehekülge tagapool: «Seega ei tähenda tänapäevalgi paljusid ahvatlevad Jumala (ehkki Kant ta hülgas, veenis Hegel meid, et tema juurde tuleb tagasi pöörduda) olemasolu ontoloogilised tõendid midagi muud kui valmidust Jeruusalemm Ateena kohtu alla anda.» Originaal: «Так, соблазняющее и ныне многих онтологическое доказательство бытия Божия (хотя Кант его и отверг – Гегель убедил нас, что к нему нужно вернуться) ведь обозначает не что иное, как готовность отдать Иерусалим на суд Афин.» Filosoofiat nuusutanu teab muidugi, et Kant ei hüljanud Jumalat, vaid ontoloogilise jumalatõestuse. Säärastest prohmakatest hoolimata tuleks tõlge tunnistada ikkagi heaks, nõtkeks ja kongeniaalseks.

Kui mõistus on Šestovil alistav, elu kirevust, ootamatust ja kirglikkust nivelleeriv jõud, siis see, mille eest Šestov seisab, on usk imesse ja jultumus vastu seista paratamatusele. Šestovi lahterdatakse religioossete filosoofide hulka, aga see on natuke eksitav. Traditsioonilise etümoloogia järgi tuleb «religioon» sõnast, mis tähendab taassidumist, kuid vähemalt organiseeritud religiooniga, selle siduvate käskude, dogmade, teoloogiate, kirikute ja kogudustega Šestov ennast ei seo. Usk seostub tal meeletuse, ilmutuse, jultumuse, tõrksuse, kannatuse ja trotsiga, arusaamisega, et kõik võimalused on avatud – vastupanuga mitte üksnes mõistuse, vaid ka üldsuse survele.

Mõistuse ja usu vastanduse stiliseerib Šestov Pauluse jälgedes vastanduseks Ateena (filosoofia) ja Jeruusalemma (ilmutuse) vahel. Jeruusalemm esindab niisiis kontsentreerunud mõistusetust. Ajalooliselt võib see paikagi pidada, kui arvestada seda vägivaldse fanatismi, sektantluse, terrorismi, vaimust vaevatute ja jampsijate hullumajamiljööd, mis Juudamaa provintsis Rooma ajal valitses. (Monty Pythoni versioon «Briani elus», kus Juudamaa Rahvarinne tülitseb Juuda Rahva Rindega ning mõlemad Juudamaa Rahva Vabastusrindega, ei tarvitsegi väga suur kunstiline liialdus olla.)

Šestovi positiivne sõnum lugejale näib olevat selline: ära taotle tõsiseltvõetavust, ära karda olla naeruväärne! Trotsi teadust ja avalikku arvamust! Jumalgi tuli maa peale ja sai inimeseks selleks, et anda inimesele tagasi tema hullus, mis oli vahepeal liialt ratsionaliseerumas. Šestov kirjutas sajandi alguses, kui kinninööbitud teadusmehed olid soliidsemad, teadus oli pretensioonikam ning selle pretensioonid mõistuslikkusele tugevamad. Positivism tahtis kõik tõed rajada üldligipääsetavatele vaatlustele, Edmund Husserl tahtis olemuste kaemise teel teha filosoofiast range teaduse.

Nüüdisajal aga paistab, et keegi midagi kuigi tõsikindlaks ei pea. Teaduse ideoloogia on pehmunud uduselt fallibilistlikuks ja konsensuslikuks; isegi matemaatikatõdesid ei tunnista kõik filosoofid üldkehtivaks ja paratamatuks. Miljöös, kus teadust ja mõistust enam puuslikuna ei kummardata ning teadlaste omavahelisi eriarvamusi varjutavad trotslikud veebitrollid ja kirglikud terroristid, on Šestovi rünnak dogmade kantsi vastu oma teravust kaotamas.

Üks Šestovi lemmiktsitaat on kirikuisalt Tertullianuselt: «Ei ole häbi, sest on häbistav; on täiesti usutav, sest on totter; on kindel, sest võimatu.» Neid Jeesuse müsteeriumi kohta lausutud sõnu võiks blasfeemselt mudida Donald Trumpi ja tema järgijate kohta käivateks: nad ei häbene, sest on häbiväärsed, nad usuvad, sest on totrad, nad on kindlad (oma lubadustes), sest need on võimatud. Too mõistuse paratamatus, mille vastu Šestov sõdadevahelisel ajal mässas, on nõtrunud, mäss on kaotanud traagilise heroilisuse, saanud kurjaks klounaadiks. Kui Šestov tajus ennast hüüdja häälena kõrbes, siis nüüdse veebikõrbe irratsionalism ja adogmatism rõkkab lausa kõrvulukustavalt.

Nüüd eesti keelde jõudnud «Hiiobi vaekaussidel» on raamat, mis meie kultuuris on juba ammu vargsi kohal olnud. Bernard Kangro märkis Heiti Talviku «Kohtupäeva» arvustades: «1934. a. sügisel on Talvik ikka ning uuesti lugenud Leo Šestovi artiklitekogu «Hiiobi kaaludel» ja Dostojevski teost «Märkmed põranda alt». Luuletused... on kirjutatud vahenditult Šestovi ideede mõjutusel.»

Tõepoolest, Šestovi lugemine laseb meil aimata, millisest allikast rüüpab Talviku trots idealismi vastu ja tema korduv ärkveloleku nõue:

Aadete hõljuv tants

vaid liiva me laugesse puhus.

Dogmad on argade kants,

mida ründab juhus.

Keegi ei tea,

mis tasa meis kõigis tärkvel

taga teadvuse lampiderea...

Olgem ärkvel.

Lev Šestov

«Hiiobi vaekaussidel. Palverännakud läbi hingede»

Tõlkinud Ants Paikre

Ilmamaa, 2019

624 lk

Lev Šestov, «Hiiobi vaekaussidel. Palverännakud läbi hingede». Foto: Raamat