Esta Tatrik: Hiina juuksenõel

Esta Tatrik Foto: Erakogu

Wuhani söögikohas pragab kokk kokapoisiga.

«Mis see olgu, jätsid nahkhiire tooreks!»

Annab kokapoisile võmmu kuklasse ja kiirustab edasi. Kokapoiss osatab kokale järele:

«No sellest tuleb nüüd küll ülemaailmne katastroof!»

Ei mäletagi, millal viimati niimoodi meemidega uputas kui viimase kuu ajaga. Internet on neid täis. Ma pole ammu nii palju naerda saanud, päriselt. Meil on käsil kahtlemata üks vaimukamaid maailmalõppe, mida on võimalik ette kujutada. Õigemini, mida keegi ei osanud ette kujutada. Me ju teame, milline peab olema üks korralik maailmalõpp: apokalüptilised ratsanikud, torm, välgud, kaos, häving. Aga nüüd? Inimesed istuvad kodus. Päike paistab.

Maailmalõpp on nagu uute jumalate korraldatud. Efektiivne. Ja täiesti stiilitu.

See kõik toob meelde Neil Gaimani «Ameerika jumalad». Raamatu, aga veel enam suurepärase miniseriaali (kui lugemata, vaatamata, siis miks mitte nüüd seda teha). Olid vanad jumalad, ja siis tulid uued jumalad. Läks võitluseks. Ma siit edasi ei räägi. Mis viis mõttele, et see praegune maailmalõpp on nagu uute jumalate korraldatud. Kohutavalt tõhus. Läbistav. Efektiivne. Ja täiesti stiilitu. Ei mingit vaatemängu. Ning kui meid ükskord kodudest välja lubatakse, siis on meile tuntud maailm lõppenud.

Jälgin Instagramis Hollandi pilooti, kes lendab Boeing 747 kaubalennukiga. Tal on suurepärased fotod ja tekstid (@jpcvanheijst). Juba terve kuu kurseerib tema lennuk üle Atlandi üksi. Kedagi teist ei ole taevas. Need on siiani olnud minu jaoks kõige reaalsemalt valusad tekstid koroonamaailmast. Et mida see tähendab, kui maailm on otsa saanud. «Loodame, et me kõik lendame õige pea taas selge taeva ja taganttuulega.» Jah, loodame.

Aga nalja saab ikka palju. Näiteks ajab mind hullupööra naerma meem otse koroonakriisi algusest. Pildil mererand, inimesed päevitavad. Merest tuleb hiigelsuur pruun kana ja hakkab päevitajaid ükshaaval nokkima. Tekst ütleb: «Mõtlesite, et märts on halb kuu? Oodake ära aprill 2020.»

Suurt kana pole (veel) tulnud, aga on ilmselge, et meetodid, mis sobisid Hiinale, et sobi muule maailmale. Panime maailma lukku, sest midagi targemat me teha ei osanud. Ida demokraatiad – Taiwan, Lõuna-Korea, Jaapan – on koroonaga palju paremini toime tulnud kui autoritaarne Hiina. Kui Hiina poleks vassinud ja varjanud, poleks ka maailmalõppu. Nagu ütleb meem: Hiina võitis Kolmanda maailmasõja, tegemata ainsatki pauku. Kui ka see ei peaks kinnitama, et demokraatia on parim, mis meil võtta on, siis mis veel peaks?

Kurb ja õpetlik on seegi, kuidas Euroopas käivitusid ajaloos pikalt välja treenitud loomupärased instinktid. Piirid kinni! Oli see vajalik? Arukas? No ilmselt ei olnud. Aga Schengen lakkas olemast. Seda pundart annab nüüd harutada.

Ja siis ausalt, ma ei saa aru neist, kes nüüd räägivad, kui hea on eraldumine. Et elama peakski nii, et mina kasvatan kartulit ja sina elektrit ja siis me vahetame neid omavahel. Kuid kes on takistanud seda kõike teha? Paraku see eluviis ei päästa maailma. Tunnen lõikavat puudust Euroopast, inimestest ja suhtlemisest, normaalsest tööst ja elust. Õnneks ma pole üksi selles taevas.

Kui millegagi tõesti koomale tõmmata, siis on see Hiina. Nähtamatu Hiina juuksenõel, mis on meid muutnud liiga sõltuvaks Hiina komponentidest. Ehk mõeldakse see asi nüüd ümber. Ehk saame maailma, kus on vähem autoritaarset Hiinat.