Hardo Pajula: märkmeid Lääne revolutsioonilisest traditsioonist

Hardo Pajula Foto: Kuvatõmmis videost

Mu huvi revolutsioonide problemaatika vastu ulatub paljude aastate taha,» kirjutab oma «Ajaloo vedurite» avalehekülgedel USA ajaloolane Martin Malia. «See algas katsega,» jätkab Malia sealsamas, «ümber mõtestada Vene revolutsiooni, mis ei sobinud ühegi tavapärase teoreetilise raamistikuga.» Kui üldiselt arvati, et revolutsioonidel on selge algus, keskpaik ja lõpp, siis Vene revolutsioon kestis ühtekokku 74 aastat. «See teeb sama välja, nagu oleksid jakobiinid olnud võimul 1793. aastast 1867. aastani,» arvutab Malia.

«Ajaloo vedurites» jõuab autor aga järeldusele, et vaatamata kõikidele oma iseärasustele oli bolševike võimuhaaramine Euroopa revolutsioonilise traditsiooniga heas kooskõlas. Mida eelnimetatud traditsioon siis endast õigupoolest kujutab? Malia kõige olulisemaks teoreetiliseks lähtekohaks on seisukoht, et revolutsioonid on läbinisti euroopalikud nähtused, mille lätteid tuleb otsida meie maailmajao eriomastest institutsioonidest ja kultuurinormidest. Malia ei pea siinkohal kõige kaalukamaks mõtlejaks mitte Marxi, vaid Max Weberit, kes ei rääkinud revolutsioonidest midagi, kuid väitis, et kapitalism sündis Euroopas tänu siinse religiooni – esmajoones kalvinismi – iseärasustele. Malia sõnul ulatub aga religiooni mõju veel palju kaugemale. Selle juured viivad meid Euroopa sünnini Rooma kultuuri varemetest. «Mitte kunagi pole ilmalik ja vaimulik võim moodustanud sellist tervikut,» kirjutab teine ajaloolane Paul Johnson karolingide renessansist 9. sajandi künnisel. Selle eksperimendi käigus saavad kristlusest ja Euroopast paarikmõisted ning tekib tänapäeva maailma institutsionaalne pinnas, kuhu revolutsioonilised seemned kukkuda saavad.

Esimesed eosed ajavad end välja ilmaliku ja taevaliku maailma liitekohast. «Mäss, mis ei olnud veel revolutsioon, algas Euroopa spirituaalse sfääri ümbermääratlemisega, s.o ketserlusena,» ütleb Malia. Kuni valgustusajastuni oli religioosne hereesia tema sõnul tähtsaim radikaalsete muutuste tõukejõud lääne kultuuris. Reformatsiooni käigus tõusid kõikvõimalikud usulise protesti vormid poliitilise võitluse tulipunkti. Sealt alates saab religioossete väärtuste ilmalikustumisest üks Euroopa revolutsioonilise traditsiooni põhijooni. Ent revolutsioon vajas ka sekulaarset tiiba, sest ilma tsentraliseeritud riigita poleks vastuhakul olnud end millegi vastu mobiliseerida. «Just see fokuseeritud riigivastasus annab revolutsioonile selle plahvatusliku iseloomu ja ideoloogilise näo,» kirjutab Malia. Kõik Euroopa suured revolutsioonid alates Böömi reformatsioonist kuni bolševike riigipöördeni on Malia käsituses vastuhakud omaenda ajaloo vastu. Viimase kulg määrab ära vana režiimi konstitutsioonilised ja kultuurilised iseärasused, mille vastu revolutsioon on suunatud. «Vahemikus 1400–1789 toimunud Euroopa revolutsioonide sihtmärgiks oli kahe mõõga ja kolme seisuse püha ühiskooslus,» kirjutab ta.