Kuidas mõjuvad virtuaalnäitused isolatsioonis?

Virtuaaltuur Tallinna Kunstihoone näitusel «Lõputa lugu». Foto: Kuvatõmmis

Isolatsiooniaja näituseformaatideks on videotuurid ja virtuaalnäitused. Nendega on tardunud kultuuri elavdamiseks panustanud Tallinna Kunstihoone, Eesti Arhitektuurimuuseum, Kumu, Tartu Kunstimuuseum. Sellised virtuaaltuurid sunnivad küsima, kas need asendavad näitusekülastust või täiendavad olemasolevat.

Kaldun viimase poole, ehk et need on kena võimalus kombineeritult reaalmaailma näitusekogemusega: enne näitust, näitusele meelitamiseks ja pärast näitust, meenutamiseks. Siis turundusena, reklaamina ja sisulise materjalina asjahuvilistele.

Näited tuleks lüüa kahte liiki: videotuurid, kus kunstiekspert tutvustab töid ja jagab kommentaare, ning virtuaaltuurid ja -näitused, kus vaataja klikib end läbi näituseruumi, vaatab pildisuurendusi, videoid ja loeb selgitusi juurde. Ühel juhul on vaataja passiivne, vaatab justkui telerit, ja teisel juhul moodsale ajale omaselt interaktiivne, sekkuv ja otsustav.