Lauri Mälksoo: kas eestlased on enesemääramisõiguse eest Leninile tänu võlgu?

Lauri Mälksoo Foto: Erakogu

Kui Edgar Mattisen avaldas 1989. aastal raamatu Tartu rahust, siis selle üheks teesiks oli, et Eesti iseseisvumine sai võimalikuks ka tänu Lenini jt bolševike soosivale suhtumisele rahvaste enesemääramisõigusesse. Kas siin ei peitu lahendamatu paradoks, sest samal ajal üritasid needsamad bolševikud relva jõul Eestis 1918.–1919. aasta sõjas, mida Eesti nimetab Vabadussõjaks, võimu enda kätte haarata? Kuid see tees on osutunud populaarseks ka tänapäeval. Näiteks 2016. aastal väitis Venemaa president Putin ühes oma kõnes, et Lenin «pani tuumapommi hoone alla, mis on Venemaa».

Selge on see, et Lenin ja bolševikud osutusid tsaariimpeeriumi lammutajateks. Impeeriumikeskne perspektiiv nägi rahvaste enesemääramisõiguses siiski suurt ohtu. Näiteks Peterburi professor, Eestist pärit Friedrich (Fjodor) Martens kirjutas oma 1882. aastal ilmunud venekeelses rahvusvahelise õiguse õpikus, et rahvaste enesemääramisõiguses ei tuleks näha imerohtu, vaid vastupidi, see võib «hävitada palju». Alles tsaarivõimu kukutamise järel 1917. aastal, ajutise valitsuse ajal, toodi sisse esimesi rahvaste enesemääramisõiguse elemente, näiteks Eestimaa kubermangu piiride ülevaatamine etnilisel põhimõttel.

1914. aastal avaldas Lenin kirjutise «Rahvaste enesemääramise õigusest», kus ta eristas suur- ja väikerahvaste rahvuslust. Esimesel oli kalduvus muutuda šovinismiks, teisel oli aga, vastupidi, teatud progressiivne ja emantsipeeriv potentsiaal. Toonastes (nii nagu ka praegustes) vaidlustes oli põhiküsimus, kas rahva enesemääramisõigus peab tingimata tähendama eraldumist ja uue riigi moodustamist.