Skulptor Tõnu Maarand – 80

Sünnipäevalaps Tõnu Maarand. Foto: EGERT KAMENIK/PM/EMF

Ants Laikmaa on öelnud, et kui Paul Raud oleks maalinud ainult «Muhu rauga», ka siis oleks ta jäänud eesti kunstilukku. Tõnu Maarandi puhul oleks tema valik langenud vist Juhan Smuuli monumendile (1982–1990, paigaldatud Koguva Rannamäele 2006). Pronksmees, kajakas õlal, kinni kodutanumas ja igatsemas merele, ootamas, mil «kett kõliseb ja ankur tõuseb üles», ei näi kehastavat mitte ainult kirjanikku-romantikut, vaid väikesele mereäärsele rahvale tüüpilist maast lahti pürgimist, tungi näha võõraid maid ja võõraid sadamaid.

Ent kui Laikmaa oleks tundnud Lennart Merit, oleks ta Tõnu Maarandi tippteoseks pidanud ehk hoopis portreereljeefi presidendist (2000, kips, Nõmme Gümnaasium). Täpsemat portreed Merist ei kujuta ette – nii hästi on tabatud tema iseloomulik ilme, mis näib väljendavat: oot-oot, kohe ütlen midagi, mis peaks teid üllatama!

Juubilar Tõnu Maarand lõpetas ERKI 1965. aastal, nagu ka Ülo Õun. Nad panid endast kõnelema 1970ndatel. 1960ndad olid eesti kunstiloos murrangulised ning otsingurõõmsad ja tollane vaim kandis rohkelt küpseid vilju järgnevatel kümnenditel. 1960ndatelgi jagus häid skulptoreid: töötas veel Pallase koolkonna alusepanija Anton Starkopf, töötasid niisugused meistrid nagu Albert ja Juta Eskel, ERKI õppejõududest paistis julgete lahendustega silma Olav Männi, vaieldamatu liider oli Edgar Viies.

Ent 1970ndatel läks tõeliseks rebimiseks eri põlvkondadest ja aastakäikudest isiksuste vahel – tarvitseb nimetada Riho Kulda, Matti Varikut, Jaak Soansit, Mare Mikofit, Aime Kuulbuschi, Hille Palmi... Kõvas konkurentsis püsis Maarand kindlalt pildil.