Mart Raudsaar: internetti! Internetti!

Postimehe peatoimetaja Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu

• Internet on jõudnud igasse majapidamisse, kuid kiirus jätab soovida
• Majanduse elavdamiseks kriisi ajal on vaja riiklikke taristuprojekte
• Kiire interneti viimine kõikideni võiks olla üks selliseid ettevõtmisi

Nagu teame ajaloost, sunnib kriis inimesi välja mugavustsoonist ning võimaldab omandada uusi harjumusi ja rakendada uut tehnoloogiat. Mis omakorda võimaldab riigil – kui tegemist pole just sõjasituatsiooniga – mõelda sellele, milliste majandussektorite toetamine pole hädavajalik üksnes inimeste toimetuleku mõttes, vaid kasulik suurema lisaväärtuse teenimiseks tulevikus. Teisisõnu, mis on tulevikumajanduse siseriikliku kogutoodangu rahamasinad?

Teame sedagi, et kriisiolukorras on riikidel olnud viimase saja aasta jooksul kaks erinevat tegutsemisstrateegiat. Esimene (alates 1930. aastate suurest depressioonist) on olnud suurendada riigi kulutusi mõnes sektoris ning panna inimesi näiteks kiirteid ehitama. Teine strateegia on olnud riigi kulutuste otsustav kärpimine, mida rakendasid Baltimaad viimase kriisi aegu kümmekond aastat tagasi.

Isiklikult arvan, et peale möödapääsmatute sotsiaalsete abipakettide võiks Eesti riik järgmistes võimalikes lisaeelarvetes mõelda tulevikumajanduse arendamisele. Ehkki keegi ei tea täpselt, mis majanduses juhtuma hakkab, midagi siiski ka teame. Esiteks, infrastruktuurist on alati kasu. Teiseks, tuleviku majandus on üha enam digitaalne. Kolmandaks, tuleviku kiirteed on kiired internetiühendused.

Kes on kunagi mänginud arvutimängu «Sim Civilization» (tsivilisatsiooni simuleerimine), teab, et raudtee ehitamine mõnes riigi piirkonnas elavdab märkimisväärselt majandust. Mängumootor tugineb tõsielulistele andmetele, teame Eestigi minevikust, et raudtee rajamine sünnitas meil terveid linnu. Alahindamata kiire raudteeühenduse olulisust, on tänaseks «elu teeks» kiire internetivõrk. Tõenäoliselt on paljud lugejad viimastel kuudel hea internetiühenduse olulisust omal nahal kogenud.

Eesti riik on suuresti valmis ehitanud valguskaablil tugineva põhivõrgu. Samas teame, et «viimase miili» projekti ehk interneti toomist maal lõpptarbijani on tabanud erinevad tagasilöögid. Ilma nende lõpuühendusteta meenutab põhivõrk aga kiirteed, mis kumab kauguses metsa kohal, kuid kuhu puuduvad peale- ja mahasõidud.

Praegu on internet jõudnud küll nii- või teistsugusel viisil enamikusse majapidamistesse, kuid keskustest kaugemal jätab kvaliteet palju soovida. Mõnel pool pole õiget mobiililevigi. Seal sarnaneb olukord ühefaasilise elektriühendusega, kus laes hubiseb pirn, kuid tolmuimejat ja pesumasinat korraga sisse lülitada ei saa.

Seega võiks Eesti riik kaaluda kiire interneti kaabli hajaasustuspiirkondade asumitesse toomise toetamist. See on meie digimajanduse vereringe kapillaarvõrgustik, milleta ei saa arterid pumbata hapnikku kõigisse keha piirkondadesse. Sellest saaks tuge kohalik ettevõtlus ja kohalik kaubandus. Kui mesinik asetab tarusse kärjeraami, siis usinad mesilased ehitavad kärjed sinna juba ise. Mõnikord vajavad mesilased toiduabi, kuid vaieldamatult on neilt aeg-ajalt võimalik mett koguda, ükskõik millistelt taimedelt või puudelt nad seda ka kogunud poleks.