Lugejakiri: ENSV taastamist pole vaja esile manada

Eesti paviljon Moskvas VDNH kompleksis selle avamise järel 1954. FOTO: Repro Foto: Repro

14. aprilli Postimehes oli lugu Eesti paviljoni taastamisest Moskvas VDNH kompleksis. Ei saa aru, miks oli selle taastamist nii suurelt vaja «tähistada». Ei ole see eesti arhitektuuri suurteos, pigem häbiplekk, mis näitab, kui paindlikud pidid tollased esiarhitektid ja kunstnikud olema, et üldse ellu jääda. Kindlasti ei vajanuks paviljoni taastamine Moskvas sellises mahus kajastamist, kirjutab arhitekt Jüri Lass.

Mitte kuidagi ei saa leppida ka sellega, kuidas lugupeetud vanameistri nime esitatakse – Peeter Tarva. Jah, sõna tarvas saab käänata tarvas: tarva. Kuid tuntud inimese nime ei tohiks niimoodi käänata/väänata. Paviljoni ühe kaasautori nimi on Peeter Tarvas. Lugupeetud inimese nime tuleks ka käändes esitada, juba elementaarsest lugupidamisest tema vastu ikka nii, et igaüks aru saab, missuguse nimega tegemist, seega Tarvase.

Tolle loo kontekstis on ka tänapäeval eriti ilmekas see, kuidas vastas paviljoni pearestaureerija küsimusele, kas poleks õige pööningult leitud eesti kunstnike teosed Eesti Vabariigile anda – vastus oli lühike ja kategooriline «ei». Tuleb tuttav ette, eks ole – olgu tegu Tartu Ülikooli varade või presidendi ametiketiga, mis küll veidi teises kaalukategoorias – mis karu hammaste taga, see karu kõhus. Ja see karu ei raatsi isegi väikeseid žeste teha, sest seda võidakse tõlgendada ju tema nõrkusena.