Haabjas – omal ajal vaese mehe paat, nüüd luksuskaup

Sada aastat tagasi kuulus haabjas iga soomaalase ellu kui praktiline ja vajalik transpordivahend, täna on Aivar Ruukelil klientidele kasutamiseks pakkuda viis ühepuulootsikut. Foto: Mati Kose

Viimasel ajal tuleb häid uudiseid harva. Üks siiski on: 19. märtsil allkirjastas kultuuriminister taotluse kanda ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine Soo­maal UNESCO kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimistusse. Kas nii ka ­läheb, otsustatakse Ühinenud Rahvaste Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioonis alles järgmise aasta lõpus.

Ühepuulootsiku ajalugu ulatub kaugele nii ajaliselt kui geograafiliselt. Ühest tüvest veesõidukeid on tehtud paljudes maailma piirkondades alates kiviajast, aga praegu on Eesti kõige läänepoolsem paik, kus selline traditsioon elavalt säilinud. Saja aasta eest olid meil haabjad iga päev kasutuses Kasari alamjooksul, Matsalu lahe piirkonnas, Ahja jõe alamjooksul, Emajõe Suursoo piirkonnas ja mujalgi, mõne allika kohaselt isegi Harjumaa järvedel.

„Ilmselt on leviala olnud Eestis suur, me lihtsalt ei tea sellest. Haabjas oli tihti vaese mehe paat, see ei pruukinud kellelegi eriti silma jääda, sest püsis oma jõekäärus või järvesopis. Meister Jaan Rahumaa vastas 1980ndail küsimusele, milleks tänapäeval mehele haabjas – loomulikult salapüügiks. See võib olla üks põhjus, miks ka sajandeid tagasi haabjaid eriti ei demonstreeritud,” rääkis üks Pariisi läkitatud taotluse autoritest Priit-Kalev Parts. Tänapäeval saab Eestis haabjakultuuri pidada elavaks vaid Soomaal.

Mis on Soomaa haabjakultuur? Projekti „Haabjas UNESCO-sse” juht Aivar Ruukeli sõnul on see ühepuulootsikute igapäevane tarvitamine, nende ehitamine, kõik lood ja tavad, uskumused ja kombed, mis tarvitamise ja ehitamisega kaasas käivad.

„Kultuur on muidugi tugevalt teisenenud viimase saja aasta jooksul. Toona kuulus haabjas iga soomaalase ellu kui praktiline ja vajalik transpordivahend, täna on tegu hobivahendiga, aga samal ajal millegi sügavalt sümboolsega, mis on paigavaimu kehastaja ja identiteedi väljendus.”