Meil on kõige kallimad taimed, turg on vaakumis, aga istutusmaterjali ikka ei ole. Taimekasvatajatel on suur soov oma tegevust laiendada ja ka taimedele leiaks piisavalt turgu, kuid erinevalt teistest maaettevõtluse vormidest puuduvad metsataimede kasvatajatele mõeldud toetused täielikult.
Ka pankadele on äärmiselt raske selgitada, et investeeritud raha hakkab end tasapisi tagasi tootma alles kolme aasta pärast või veel hiljem.
Tarvis on tegutseda kiiresti ja toetada metsataimlate rajamist, sest süsinikuneutraalsuse nõudeid saame 30 aasta pärast täita üksnes juhul, kui meil on selleks ajaks olemas väga hästi süsinikku siduvaid 25aastaseid kuusikuid ja männikuid. Selleks on vaja need taimed juba täna maha istutada. Kui me seda ei tee, saame 30 aasta pärast üksnes nentida, et oleksime võinud aastal 2020 midagi teha.
Geneetiliselt paremad puud
Samamoodi nagu sordiaretus ja -parandus põllumajandusteadustes, käivad geneetilised uuringud ja aretustöö ka metsataimede kasvatamisel. Eesmärk on sama: tagada taimede parem kasv ning vastupanu haigustele ja kahjuritele. Erinevalt põllu- ja aiaviljadest valitakse metsataimed välja loodusest. Leitakse parimad puud, kogutakse kokku nende seemneid ja kasvatatakse noored puud, mis saavad omakorda vanemateks uuele noorele metsapõlvkonnale.
Kui Soomes on metsapuude parendamisel pikad traditsioonid, siis Eestis on sellega tegeletud alles viimastel aastakümnetel. Katsed näitavad, et kõige kvaliteetsema metsa saab kasvatada ikkagi kodumaisest istutusmaterjalist.
Üle Eesti on maaülikoolil koostöös metsakasvatajatega rajatud katsealad, kuhu on istutatud meie väärikamate puude järglased. Näiteks kuningamänni, Ootsipalu hiiglaste ja Riiupalu männi omad. Neid uuritakse pidevalt. Mitte alati ei hakka suurte puude järglased kohe hoogsalt kasvama. Sestap seisabki metsataimede kasvatamise vallas pikk uurimistöö alles ees.