Nädala mõte: kauaks see meelde jääb?

Kaupu, mida varem sai vaid otse tootjalt, saadetakse nüüd pakiautomaadiga. Foto: Mailiis Ollino

Elu on praegu hoopis teistsugune kui poolteist kuud tagasi. Kui varem võisime unistada, et kuu aja pärast tähistame perega sünnipäeva, läheme teatrisse või kuhu iganes, siis nüüd ei aima õieti keegi, mida me kuu aja pärast teeme või ei tee.

Ent kehvas seisus ei tasu mõelda sellele, mida me ei saa. Tasub hoopis kaaluda, kas ka midagi võidame. Mitmed väiketootjad on võtnud sihiks väljuda kriisist tugevamana, kui enne oldi. Paljudel see kindlasti õnnestub, sest kohaliku toidu ja eestimaise tootja eelistamisest räägitakse praegu söögi alla ja söögi peale.

Näiteks võttis Selver kiirendatud korras müügile väiketalunike toodangu, mida toodeti eelkõige kohvikutele, restoranidele ja hotellidele, mille tegevus on sisuliselt seiskunud. Uusi veebipoode on tekkinud nagu seeni pärast vihma. Müügikanalina kasutatakse sotsiaalmeediat, seal peetakse isegi virtuaalseid laatasid. Kaupu, mida varem sai vaid otse tootjalt, saadetakse nüüd pakiautomaadiga. Kui pakiettevõtted pakuksid ka külmtoodete vedu, saaks isegi jogurti ja singi pakiautomaati tellida. Pakivedajatel on teised jõulud, tööd ei jõua ära teha.

Inimesed eelistavad eestimaist ja toetavad kohalikku. Usun, et kodumaist kaupa ostetakse praegu rohkem kui varem. Kuna soovitusi tarbida kodumaist tuleb uksest ja aknast, saab soovitust täites endale justkui pai teha.

Kas see jääbki nii? Et mõista head, on vaja tajuda halba. Aga kui kaua me halba mäletame? Kas aasta pärast oleme sama usinad kodumaise toodangu eelistajad, kiitjad, soovitajad? Loodetavasti saame siis kraami jälle otse tootjalt või kauplusest, ent kas otsime siis pingsalt toote­infolt, kust toodang pärineb. Või jätkame sealt, kust viis nädalat tagasi pausile läksime?